Reykjavik Midnight Sun Run

Täitsin oma veebruaris seatud eesmärgi võtta osa 24. juunil toimuvast Reykjavik Midnight Sun jooksust. See on juba 21. korda toimuv iga-aastane jooksvõistlus, mis toimub enne päikeseloojangut. Minu 5 km distants algas kell 21.50 ning päike loojus kell 00.03. "Päike loojus" tähendab Islandil seda, et sel kellaajal ei sära päike enam taevas, kuid 24 tundi ööpäevas on valge sellest hoolimata ja nii juba mai keskpaigast. Jah tõesti! Terve maikuu ärkasin öösiti paar korda üles tundega, et olen maganud terve igaviku ning käes on hommik. Siiski näitas kell neil hetkedel vaid veidi enam kui nelja tundi pärast südaööd. Kogen lõputut päevavalgust esimest korda oma elus ning nüüdseks olen sellega juba harjunud. Kuigi jah, tegelikult avastan üsna tihti enda üllatuseks, et õhtust on saanud juba öö ning aeg on minna voodisse und ootama. Veebruaris, kui saabusin Islandile oli väljas pime umbes kella 17 ajal ning mingil hetkel oli iga uus päev eelmisest u 10 minuti jagu pikem. Siinne pimedus pidavat kõige pimedamal ajal kestma peaaegu keskpäevani, nii umbes kella 11-ni.

Jooksuvõistlusele tuli minuga kaasa ka majanaaber maltalane Robert, kes teatas vaid mõned tunnid enne võistlust soovi osaleda. Roberti ettevalmistus võistluseks piirnes vaid ühe minuga kampa löödud trenniga. Kaks tundi enne võistlust tabasin Roberti köögis Saku Originaali (see on Islandil kõige odavam õlu ning kõik minu majakaaslased eeslistavad selle tõttu just seda õlut tarbida) joomas. Olin üllatunud ning küsisin, kas ta suudab pärast õllejoomist veel joosta. Robert teatas selle peale, et varsti hakkab ta veel õhtust sööma. Umbes pool tundi hiljem jõi ta juba teise õlle ning pidas plaani hakata kohvi keetma, et jooksmiseks ikka piisavalt energiat oleks.

Siis selgus, et tal ei ole piisavalt sularaha ning tormasime automaadist raha võtma. Aeg jooksis meiega juba võidu, kuna registreerimise lõpuni oli 20 minutit ning kumbki meist ei teadnud, kus üritus täpselt toimub. Teadsime umbkaudset asukohta ning seda, et sinna on umbes 20 minuti jagu jalutamist. Kuna kell oli juba palju, siis tegin ettepaneku hääletada ning mõne hetke pärast istusimegi juba autos. Pöidlaküüti olen Islandil ka varem kasutanud ning hääletasin juba kuuendat korda. Jah, Eestis ega mujal ei ole ma mitte kunagi tihanud hääletada, kuid Islandil on teine lugu. Inimesed on siin hääletajate vastu väga sõbralikud ning tavaliselt sõidutatakse sind lausa sobiva ukse ette. Jõudsime võistluspaika mõned minutid enne registreerimise lõppu ning tormasime pärast põgusat soojendust stardikoridori. Teadsime kodulehe info kaudu, et veidi suurema osalustasu maksmise korral on lõpetajal õigus saada medal, kuid kahjuks selgus registreerimisel, et jooksjate suure arvukuse tõttu ei ole medaleid enam võimalik saada.

Jooks oli minu jaoks veidi raske, kuna ilm oli külm (+9 kraadi) ning enesetunne ei olnud kiita. Siiski jäin jooksuga rahule, alistasin endale seatud ajalimiidi ning saavutasin 938 jooksja seas 218. koha, sõber Robert sai 74. koha. Pärast jooksu kripeldas vaid mõte, et medal jäi saamata. See mõte jäi segama ka Robertit ning enne koduteele asumist astusime läbi ühe laua juurest, kus silmasime medalite kuhja Robert võttis julguse kokku ning ütles enesekindlalt, et me jooksime, kuid ei saanud medalit. Leti taga seisev tädi vastas selle peale "Oi, aga kas te maksite medali saamise eest?". "Jah" vastas Robert ning näitasime ette oma rinnanumbrid ja selle peale anti meile kaks medalit. Mul oli veidi piinlik tunne, kuna tegelikult me ei maksnud. Aga siis ütlesin endale, et me ju tahtsime maksta, nemad lihtsalt ei võtnud meie raha vastu. Olime mõlemad õnnelikud, et saime endale mälestuseks kauni medali.

Kuna ilm oli jalutamiseks liiga jahe ning kurk jooksmisest kähe, siis võtsime taaskord plaani hääletamise. Peatasime parklast välja keerava auto, mis sõidutas meid üsna kodu lähedale. Kõik sujus kenasti ning otsustasime selle toreda õhtu õnnestunuks kuulutada. Nägemata jäi vaid midnight sun ehk keskööpäike. Järgmine võistlus Reykjavikis 24. augustil. Siis juba 10 km!


P.S Järgmisel õhtul nägin päikeseloojangut, mille sarnast ei ole ma kunagi varem näinud. Kõige võimsam ning värvikirevam vaatemäng, mille osaks olen saanud. Käes oli peaaegu südaöö, kui minu tuppa kostusid majanaabrite valjud kilked ning mööduvad jooksusammud. Tormasin hetkega oma toast välja ning avasin majaukse, et lasta sisse punased päiksekiired, mis kogu linna enda alla olid matnud. Haarasin oma fotoaparaadi ning järgnesin teistele mere äärde. Minu ja teiste emotsioonid olid sarnased nagu veebruaris esimest korda virmalisi nähes. Looduse ilu on mind kisendama ajanud üksnes Islandil. See saareke on kõige imelisem koht maailmas või on asi selles, et mina olen lihtsalt muutunud? Kindlasti mõlemat!

Islandi, inglise ja eesti keel (sõlmes)

Läinud sügisel, kui sain teada, et mind ootab ees Euroopa Vabatahtlik Teenistus Islandil, olin elevust täis ning kujutasin ette, kuidas seitse kuud hiljem koju tulles üllatan kõiki islandi keele oskusega. Üsna pea Islandile saabudes selgus, et mul ei ole võimalik seda keelt õppida. Kord nädalas toimuvatele keelekursustele kohalikku sotsiaalkeskusesse ma ei jõudnud, kuna samal ajal olid meil vabatahtlike koolitused või workcamp´id. Mõni aeg hiljem, kui mul oli workcampide vahel vaba aeg, selgus, et kurused sotsiaalkeskus on õpetaja lahkumise tõttu lõppenud. Kui aus olla, siis see ei kurvastanud mind, kuna tol hetkel leidsin, et islandi keele oskus ei ole vähese rääkijaskonna tõttu eriliseks väljundiks. Igapäevasel suhtlemisel kasutan inglise keelt ning nagu varasemalt kirjutasin, siis on raske leida islandlast, kes ei räägi inglise keelt. Siinse aja jooksul olen kohanud vaid ühte vanahärrat, kes ei mõistnud inglise keelt. Olin tervisekeskuse jõusaalis (siin kohtab jõusaalis ka vanemaid inimesi) kui üks härra minuga islandi keeles juttu tegi. Vastasin talle “I speak only English”. Kahjuks ei osanud ta inglise keeles vastata ning jätkas islandi keeles küsimusega, millest sain aru, et härra pärib, kas olen rootslane. Minu vastus oli napisõnaline “Eistland (Eesti)”.

Mul on hea meel, et praktiseerin siin inglise keelt rohkem kui kunagi varem ning ühel hetkel taipasin, et mõtlen isegi inglise keeles. Olen olnud mõnikord Reykjavikist eemal kaks nädalat ning selle aja jooksul ei ole mul olnud võimalust rääkida eesti keeles. Tagasi Reykjaviki tulles tundsin eesti tüdruku Piretiga suheldes, et mul on raskusi korrektse eesti keelse lause moodustamisega. Kirjutamisel ma seda ei taju, üksnes rääkimisel. Vahel naerame koos üksteise lausete üle, kuna tihti juhtub, et ilusasse emakeelsesse lausesse eksib ära mõni inglise keelne sõna. Teiste juuresolekul räägime ka omavahel inglise keeles, et keegi ei tunneks end halvasti. Vahel kui Piret minu ukse vahelt sisse piilub vastan talle automaatselt inglise keeles. Taaskord saame palju naerda.

Sel nädalal tundsin esimest korda kahetsust, et ma ei mõista islandi keelt. Käisime majakaaslastega kinos vaatamas Euroopa Noortenädala raames toimuvat filmiprogrammi. Filmidele eelnes pikk programmi tutvustus, millest me ei mõistnud mitte midagi. Väga nuriseda ei saa, kuna päris null minu islandi keele oskus ei ole, sest praktiseerin iga päev ujulas kolme sõna – tere, aitäh ja nägemist. Lisaks mõistan peamisi viisakusväljendeid, kuid siiski on seda nelja Islandil oldud kuu kohta äärmiselt vähe.

Nädala alguses saabus info, et alates järgmisest nädalast hakkab meil kord nädalas toimuma islandi keele koduõpe. Esimene tund toimub esmaspäeval. Olen ootusärev, kuid veidi õnnetu, kuna olen sunnitud puuduma kahest järgnevast tunnist, kuna juba teisipäeval sõidan kaheks nädalaks Islandi põhjapoolsesse tippu, et viia läbi oma neljas workcamp. Siiski ootan väga sõitu Põhja-Islandile, et näha sealset looduse ilu ning piirkonda, kus mõnel jahedamal aastal võib näha lund ka juunikuus. Eks näis, mis meid järgmisel nädalal väikses Raufarhöfni külas ees ootab!

islandi keele tähestik

 

 MÕNED VÄLJENDID ISLANDI KEELES (mida ma mõistan)

Góðan daginn (tere hommikust/päevast)

Gott kvöld (tere õhtust)

Bless (nägemist)

Takk fyrir (aitäh)

Frábært (suurepärane)

Hvað heitir þú? (mis su nimi on?)

Èg heiti ... (minu nimi on ...)

Hvað segir þú? (kuidas sul läheb?)

Allt gott (väga hästi)
Skál (terviseks)

Èg tala enska (ma räägin inglise keelt)

Èg er frá Eistlandi (ma olen pärit Eestist)

Integreerumine kohalikku ujulakultuuri

Keskmiselt kuus korda nädalas ujulas käimine tähendab vist seda, et ma olen nelja kuu jooksul juba integreerunud kohalikku ujulakultuuri. Ma tean juba peast ujula avamis- ja sulgemisaegu ning oskan ette aimata, millisel kellaajal on ujulas rohkem või vähem inimesi. Tunnistan, et ma olen ujula haige! Pärast hommikul ärkamist, panen oma peas paika orienteeruva aja, millal täna ujulat külastan. Võib kõlada uskumatult, kuid tunnen ennast veidi kehvasti, kui mul ei ole võimalik mõnel päeval ujulasse minna. Ma ei oleks kunagi arvanud, et ujula võib mulle (inimesele, kes, õppis väga hilja ujuma) hakata niivõrd meeldima. Oma roll on selles asjaolul, et ujulas käimine on meie organisatsiooni vabatahtlikele tasuta ning mul on palju vaba aega.

Islandil on palju asju, mis panevad mind imestama. Ujulakultuur on siin omaette nähtus. Keset tööpäeva võib ujula olla täis rahvast ning sul tekib küsimus, miks need inimesed ei tööta. Jah paljud neist on vanemas eas inimesed, kuid leidub ka hulgaliselt noori, ked naudivad pärastlõunat ujudes ja võttes mullivanni lageda taeva all. Olen terve saare peale külastanud kokku kuut erinevat ujulat: Eskifjörðuris, Selfossis, Hveragerðis, Laugaris ning kahte Reykjavíkis ja kõigis neis on hot tub´id (mullivannid lageda taeva all) ning enamuses ka välibasseinid. Islandile saabudes oli minu jaoks veidi šokeeriv ujuda veebruarikuus õues, kuid nüüd on saanud sellest minu jaoks iseenesest mõistetav fakt, et ka väljas on basseinid.

Siinsed basseinid on täidetud puhta veega kasutamata kloori ja muid puhastavaid aineid. Seetõttu peab alati enne basseini sisenemist pesema end korralikult seebiga ning alasti. Olen kuulnud, et paljude turistide jaoks on see traumeeriv ning nad otsustavad siiki minna duši alla ujumisriietega. “Ujula politsei” on aga säärase juhtumi peale koheselt kohal ning palub reeglirikkujal end lahti riietuda. Selleks, et inimesed end kindlasti enne basseini sisenemist seebiga peseksid, on igas ujulas alati olemas kõigile kasutamiseks vedelseep.

Vesi basseinis (ka sisebasseinis) on tunduvalt soojem kui Eestis, hoogsalt ujudes hakkab isegi palav. Kui olen küllalt ujunud, lähen tavaliselt õue, kus asjuvad mullivannid ning saun. Omaette nähtuseks on kohalikud, kes jahutavad ennast päikeselise ilma korral päevitustoolidel. Väljas on umbes 7-8 soojakraadi, kuid päike see-eest on soe ning Põhjamaale omaselt väga tugev ja kergesti pealehakkav. Kohalike eeskujul võtan ka mina sellest rituaalist osa ning kodus tõden, et päikesest on tekkinud minu kehale ujumisriiete triibud. Vahel, kui päikest väljas ei ole, jahutan ennast peale sauna jaheda õhu käes ning kordan sama rutiini mitu korda. Täiesti tavaline on ka igapäevane aurusaunas käimine. Tean juba täna, et Eestisse tagasi minnes, hakkan kindlasti Islandi ujulaid igatsema. Mine tea, ehk saab ujulaskäimisest minu jaoks harjumus ka Eestis, hoolimata sellest, et meil ei ole mõnusaid hot tub´isid ja välibasseine.

Vabatahtlikuna õllereklaamis

Island on täis üllatusi, samamoodi on üllatusi tulvil ka vabatahtliku elu. Neljapäeval (18.04) osalesin koos teiste meie organisatsiooni vabatahtlikega Reykjaviki filmikooli reklaamvõttel. Teadsime enne kohale minemist vaid seda, et tegemist on reklaami filmimisega ning selga tuleb millegipärast panna värvilised riided.

Kohapeal saime teada, et tegemist on koolitöö raames filmitava õllereklaamiga ning meie ülesanne on joosta tormi õllepudelite järele. Nii me (kaheksa vabatahtlikku) jooksime ühes väikses poekeses Reykjaviki külje all paarkümmend korda edasi tagasi islandi õlle Skjálfti järele. Vaevatasuks kolm pudelit õlut.

Ahjaa....Islandil ei ole lubatud alkoholi reklaamida, see reklaam sünnib vaid filmihariduslikel eesmärkidel. Mine tea, võib olla ajad muutuvad ning ühel hetkel jõuab reklaam vaatajateni. Meie, aga oleme siis arvatavasti tagasi oma kodudes.

Sel päeval oli eriline ka meie õhtusöök, mille prantslanna Juline kõigile valmistas. Mõned päevad tagasi oli tema pere siin ning tõi talle palju prantsuse köögi delikatesse, mida ta nüüd lahkelt meiega jagas: jänese-konjakti pasteet, kitsepiimajuust, teod segamini seentega valgeveinikastmes, spinativõie ning nutriast tehtud või. Jätsin proovimata neist vaid viimasena nimetatu, lihtsalt kuidagi ei lähe alla mõtte süüa nutriat. Kõik teised olid minu jaoks huvitavad maitseelamused. Järgmiste üllatusteni! Videot saab vaadata siin http://vimeo.com/64713450

Vahemaad on väiksed...

Eelmisel nädalal (07-13.04) külastasid Reykjavikki minu Haapsalu õpetajad. Tegemist oli nende töölähetusega, mille raames külastasid nad Reykjaviki külje all asuvat kutsekooli, et tutvuda turismierialade õpetamisega Islandil. Hoolimata sellest, et neil oli selle nädalase reisi jooksul väga tihe ajakava, õnnestus meil kahel korral kohtuda.

Enne Islandile tulekut küsisid õpetajad minult, mida igatsen Eestist, vastasin, et kama. Kui aus olla, siis tegelikult igatsevad minu siinsed majanaabrid seda, sest pärast eesti kultuuriõhut on see nende vaieldamatuks lemmikuks saanud. Õpetajad tõid mulle suure hulga kama ning Kalevi šokolaadi. Minu hea sõbranna prantslanna Juline kallistas mind kõvasti, kui talle seda kingitust näitasin. Tahtsin talle anda ühe paki, kuid Juline palus tungivalt, et hoiaksin kama enda toas ning jaotaksin seda vähehaaval :)

Viimasel päeval enne tagasisõitu õhtustasime väikses kalarestoranis ning pärast einestamist nautisime hilisõhtuses ja jäiselt külmas Reykjavikis elavat muusikat ning üksteise seltskonda. Suur rõõm oli neid kõiki näha. Vahemaad on väiksed!

Eriskummaline vaikus, vihm ja lumi

Eile paistis terve päev väljas päike. Ilm oli imeilus, soojakraade 8 ringis. Tegin jalutuskäigu õhtuses Reykjavikis ning ühel hetkel tabasin end mõttelt, et täna on kõige ilusam õhtu, mida olen Islandil kogenud. Mitte ühestki küljest ei puhu tuul. Mind ümbritseb eriskummaline vaikus.

Öösel kuulsin, et väljas sajab vihma. Sadu jätkus ka hommikul ja lõunal. Pärastlõunal sadas juba lund, õigemini lörtsi. Kui seda aknast nägin, olin end just riidesse sättinud, et minna jooksma, hoolimata sellest, et teadsin, et väljas tibutab vihma. Island on täis üllatusi! Olin andnud endale lubaduse täna joosta. Nii ka tegin. Jooksin ilma kindla sihita mööda värvikirevate majadega täidetud tänavaid, läbimärjana ja õnnelikuna. Ma ei karda külma! Olen põhjamaa tüdruk!

Pärast esimest work camp´i, 17-24. märts

Minu esimene work camp lõppes pühapäeval, 17. märtsil. Nägin peaaegu kõiki oma vabatahtlikke veel viimasel õhtul jazzkontserdil. Tegemist on igal pühapäeval toimuva tasuta kontserdiga, kus olen üsna tihti käinud. Jätsin jazzil hüvasti Satty ja Soo´ga, kes sõitsid lennujaama esmaspäeva varahommikul, enne kella 5. Soo ööbis veel koos teistega (teised kõik jäid Reykjavikki kauemaks) Harbour House´s ning Satty kesklinna hotellis. Sain Soo ja Giacomoga kokku enne jazzi, õhtu oli väga väga külm ning nägime erakordselt võimsaid virmalisi. Virmalised olid nii aktiivsed ja hästinähtavad, et me ei pidanud minema kuskile, kus oleks pimedam, jalutasime lihtsalt mööda Reykjaviki tänavaid ning imetlesime seda kaunist vaatepilti taevas. Soo andis mulle kaks väikest armsat ümbrikut tänusõnadega, ühe mulle ning teise palus Juline´le edasi anda. Giacomo lisas omalt poolt, et ma avaksin ümbriku alles järgmisel hommikul. Nii ka tegin.

Daphne, Giacomo ja Sun võtavad osa veel ka järgmisest work camp´ist, mida juhivad Ellen ja Katka. Sun otsustas alles siin olles, et jääb Reykjavikki veel kaheks nädalaks, teised kaks olid ennast juba varem teise work camp´i registreerinud. Pärast teist work camp´i sõidab Sun Ameerikasse, et külastada Austinit. Katerina jääb veel nädalaks Islandile, et külastada omal käel Akureyri linna (suuruselt teine linn Islandil ning nii-öelda Põhja-Islandi pealinn) ning Austin sõidab tagasi koju teisipäeval.

Pärast work camp´i oli mul nädal aega puhkust. Esimestel päevadel puhkasin end korralikult välja. Kaks eelmist nädalat olid väga intensiivsed, sündmusterohked ning põnevad. Esmaspäeval kirjutasime Juline´ga work camp´i aruande ning kandsime toidukulud eelarve tabelisse. Nägin nädala jooksul veel vilksamisi oma vabatahtlikke ning teisipäeval tuli Austin White House´i Juline´le ja mulle head aega ütlema.

Laupäeval veetsin toreda päeva oma majanaabri ja mulle heaks sõbraks saanud hollandlanna Elleniga. Jalutasime pika tee Reykjaviki loomaaeda, kus veetsime toreda pärastlõuna. Tegelikult ei ole Reykjaviki loomaaed see õige loomaaed nagu meil Tallinnas. Tegemist on pigem farmi meenutava pargiga, kus elavad jänesed, hobused, sead, kitsed, lehmad, hülged, põhjapõdrad ning mõned kalad, roomajad ja linnud. Lisaks olid loomaaias mõned vahvad tegevused ja atraktsioonid lastele :)

Reykjaviki loomaaed

Pühapäeval sain kokku oma work camp´ist kreeklanna Katerinaga, kellega sõime koos lõunat ning võtsime ette pika jalutuskäigu päikselises kuid jahedas Reykjavikis. Õhtul käisime oma vabatahtlikega kõik koos (mina, Juline, Katerina, Daphne, Sun ja Giacomo) kinos ning seejärel taaskord pühapäevasel jazzil. Järgmise päeva varahommikul ootas Katerinat ees tagasisõit koju ning mina sõitsin järgmisesse work camp´i, mis asub 45 km Reykjavikist. Daphne, Sun ja Giacomo jäid veel nädalaks Islandile. Sellest, kuidas möödus minu teine work camp kirjutan juba järgmises postituses.

Koos Katerinaga päikselises Reykjavikis, 24.03.13