Kohalejõudmine

01.02.2013

Täna on päev, mil mina, Reeli ja Martin lendame Islandile. Äratuskell heliseb keset põnevat unenägu. Kell on 04.00. Tunnen väsimust ja lükkan äratust edasi. 04.09 ajan end üles ning alustan oma toimingutega. Samal ajal kui end riidesse sätin, keeb puder pliidil üle. Aeg liigub meeletul kiirusel. Valmistan endale võileiva, millest jõuan süüa vaid pool viilu. Kuuma pudru asendan müsliga. Kõik on pakitud, kuid kohvri lukud ootavad veel sulgemist. Sõna otseses mõttes istun kohvrile selga ning tõmban vägisi lukku kinni. Pealtnäha vist tunduks võimatu sellega hakkama saada. Kuidagi see õnnestub.

Kell 4.57 näen aknast, et takso, mille tellisin on jõudnud kohale. Haaran veel külmkapist Tallinna kilud ning musta leiva. Olen juba peaaegu valmis, kui uuesti aknast kiikan veendumaks, et takso endiselt ootab, sest kell on juba kokkulepitud ajast mõni minut üle. Taksojuht teeb auto kõrval rahulikult suitsu.

Sõidame vaikuses, kuni küsin väsinud ilmega mehelt, kas ta on alustamas või lõpetamas tööpäeva. Saan vastuseks, et ta on sõitnud öö läbi ning see on tema viimane sõit. Väsimusest hoolimata jätkub meie jutt. Mees küsib minult, kuhu reisin. Vastan, et Islandile ning vestluse jätkuks, et seal pidavat olema väga külm tuul. Mees kohkub hetkeks, kuid lisab ruttu “vähemalt Eestist saab ära”. Selline vastus ei üllata mind, kuid kurvaks teeb siiski. Otsustan, et ma ei hakka looma diskussiooni, mis püüaks teda veenda, et Eestis on hea elada. Paotan vaid üle huulte, et minu arvates on Eestis tore.

Pagasi kaalumisel selgub kurb tõde. Käsipagas on raskem, kui on lubatud. Teenindaja vaatab kalgi pilguga pealt, kuidas surun oma asju äraantavasse pagasisse. Paar kilo jääb siiski paigutamata ning jõuame kokkuleppele, et käsipagas ületab mõned kilod lubatud kogust. Mõtlen endamisi, et kogu jama on selles, et poole mu kohvrist hõivas magamiskott. Mind lohutab see, et nõukaaegne magamiskott oleks enda alla võtnud terve kohvri. Ja just seda magamiskotti soovitas mulle õde, nalja viluks.

Kell 6.50 istume juba Kopenhaagenisse sõitvas lennukis, mis stardib  veerand tundi plaanitust hiljem. Vaatan salongiaknast välja ja arvutan endamisi, et see on mul 15. kord lennukiga õhku tõusta. Veider. Kas keegi teine ka loeb kokku oma edasi-tagasi otsi? Selle mõttega jään ootama, et lennuk saavutaks sobiva kõrguse ning sujuv sõit võiks alata.

Meie kolme pagas seitsmeks kuuks

Kopenhaageni lennujaamas läheb aeg kiiremi, kui olin oodanud. Pärast kuut tundi ootamist alustame sõitu Reykjaviki suunas. Lennukile astudes, tekib teistsugune tunne, kui tavaliselt. Salongis mängib reisijate sisenemise ajal mahe muusika. Minu koht on kahe naeratava naisterahva kõrval. Vahetame paar lauset ning saan teada, et üks neist on leedulanna ja teine poolatar. Hetkeks tekib mõnus muie meie kõigi näol. Mõlema naise suust kõlavad ülistavad sõnad Islandi kohta. Kuna mina olen meist ainus, kes sõidab Islandile esimest korda, siis teevad nad ettepaneku, et ma istuksin aknapoolsele kohale. Istun akna all, naudin kohvi ja jään ootama kohalejõudmist. Lend sujub kenasti ning kolme tunni pärast olemegi Islandil. Tallinnast lahkumisest on möödunud 10,5 tundi. Jätkub sõit lennujaamast linna suunas.

Martin, mina ja Reeli