Nädalavahetus Eskifjörduris (07-11.02)

07.02

Neljapäeva ennelõunal alustame sõitu Ida-Islandile Eskifjördurisse (ligi 700 km Reykjavikist), kus toimub meie organisatsiooni (Worldwide Friends) poolt korraldatud koolitus, mille eesmärk on üksteisega tutvumine ning meile tulevase töö tutvustamine. Eskifjörduris oleme kuni esmaspäevani. Grupi moodustavad 10 vabatahtlikku, kellega koos ka elan (2 hollandlast, 2 slovakki, 3 prantslast, 3 eestlast), meie EVS koordinaator Julia ja animatöör Antonio ning bussijuht Magnus. Meie grupist enamus on saabunud Islandile veebruari alguses, mõned ka jaanuaris. Hommik on hullumeelne, pliidil valmivad toidud, mida tahame endaga kaasa võtta. Teen Antonio juhendamisel oma esimese hummuse. Inimesed tormavad edasi tagasi, vedades bussi padjad, magamiskotid ning muu kraami.

Reykjaviki äärelinnas teeme peatuse poeskäiguks, et osta kaasa kõik vajalik viieks päevaks kolmeteistkümnele inimesele, kuna väikses külas, kuhu sõidame, olevat hinnad sama kõrged, kui Tokyos. Mahutame suure toidukraami minibussi ning alustame sõitu. Maastik vaheldub kiiresti. Teeme mitmeid peatusi, et imeteleda võimsaid koski, merd ja mägesid. Kuna taevas on pimenemas ja teekond pikk, siis iga vaatamisväärsuse juures on ette nähtud kindel aeg. Kui taevas on juba pimedaks läinud, jääb sõita veel mitmed tunnid. Üsna tühja teed valgustavad tähed taevas ning majakesed, mis on üksteisest väga kaugel. Teel möödume ka mitmetest ööpäevaringselt töötavatest alumiiniumi sulatamisahjudest. Sõidame läbi mäe sisse ehitatud tunneli, mille uksed avanevad vahetult enne selleni jõudmist, see pidavat olema nii seepärast, et temperatuur mäe sees on väga madal. Ilus on öösel sõita. Ööbimispaika jõuame enne südaööd. Ööbime vanas koolimajas, mis on antud Worldwide Friends organisatsiooni kasutusse. Veedame siin järgmised kolm päeva, kuni esmaspäeval tagasisõitu alustame.

Skógafoss

Black beach

08.02

Hommikul silmi avades, avaneb aknast imeline vaade. Saan aru, et eelmisel päeval selja taha jäänud 700 km on seda väärt. Näen hiigelsuurt lumega kaetud fjordi (esimest korda elus!), ümber meri. Pärast varajast hommikusööki läheme kõik koos ujulasse. Kahjuks saame kohale jõudes teada, et see avatakse alles pärastlõunal, seega oleme sunnitud päevakava veidi muutma. Läheme tagasi koolimajja ning alustame treeninguga. Kõik toimub mõnusas mitteformaalses vormis. Julia ja Antonio paluvad kõigil ennast tutvustada ning tuua välja oma ootused ja hirmud seoses EVS-iga ning võimaliku panuse. Lisaks teeme veel mõned grupidünaamika harjutused. Joonistame üksteisest portreed ja saame palju naerda. Õhkkond on mõnus ja sundimatu. Valmistame kõik endale ka ümbrikud, kuhu järgnevate päevade jooksul saab üksteisele jätta toredaid kirjakesi. Jaotame ära ka söögivalmistamise ja koristamise toimkonnad.

Sel ajal kui esimene toimkond alustab lõunasöögi valmistamisega, lähme väikse seltskonnaga kohalikku asulat uudistama. Ilm on väga ilus ja päikseline. Teeme palju pilte ning imetleme maalilist ümbrust. Imeilusad värvilised majakesed ning võimsad mäed. Pärast lõunasööki jalutame kohalikku ujulasse, kuhu minemine võtab üsna kaua aega, peamiselt seepärast, et tee on väga jäine ja libe. Teel sõidavad meist mööda kohalikud neiud, kes uudishimulikult avavad autoakna, et teha meiega juttu. Kuna siinses asulas elab vähe inimesi, siis tuleb uute nägudega tutvuda. Ütleme neile, et meil on õhtul pidu ning nad on sinna oodatud. Neiud lubavad tulla ning võtta kaasa ka oma sõpru. Oleme kõik elevust täis, kuna õhtul on lootust teha islandlastega tutvust. Lõpuks jõuame ujulasse. Siinses ujulas on ainult välibasseinid. Termomeeter näitab, et väljas on +2 °C . Ujume soojas basseinis ning pärast seda mõnuleme veel kuumas mullivannis. Imeline tunne on ujuda lumiste mägede vahel.

Siinsete päevade jooksul tutvustavad kõik vabatahtlikud ka oma kodumaad. Täna õhtul on Prantsusmaa tutvustus. Prantsuse tüdrukud on otsustanud tutvustada oma maad õhtusöögi näol, valmistades täidetud tomateid, pastat ning huvitava maitsega hakkliha, lisaks šokolaadikook kastmega. Taustaks mängib mõnus prantsuse muusika. Ühtlasi on täna ka hollandi neiu Elleni 25. sünnipäev. Peole saabuvad ka islandlased, kuigi mitte neiud, kes lubasid tulla, vaid kamp teismelisi poisse, kes on veidi purjus. Oleme veidi pettunud, kuid sellest hoolimata on õhtu tore.

Pildid Eskifjördurist:

09.02

Hommik on üsna unine, kuna eelmine õhtu oli pikk. Kondid on tantsimisest valusad. Pärast hommikusööki lähme kohe ujulasse, kuna siinses koolimajas puuduvad pesemisvõimalused. Ujume taaskord basseinis, mõnuleme mullivannis ning katsetame kohalikku sauna. Muidugimõista on tegemist elektrisaunaga, kuna mets puudub Islandil. Siinne saun on isegi veidi jahe. Aga seda arvavad vist ainult eestlased, teiste jaoks on see kuum. Veider on keset talve jalutada ujumisriiete väel lageda taeva all. Õhk on külm, kuid vesi basseinis on väga soe.

Eskifjörduri kohalikus ujulas

Tagasi koolimajas, jätkame treeningprogrammiga. Vaatame Worldwide Friends videosid, mis tehtud vabatahtlike poolt erinevates workcamp´ides. Lisaks tutvustavad Julia ja Antonio meile erinevaid workcampe ja tiimiliidrite tööülesandeid. Videod on hästi toredad, saame palju naerda ning ideid, mida ise vabatahtlikuna teha võiksime. Grupp on omavahel juba kenasti tuttavaks saanud ning mõnus on koos olla.

Täna õhtul on eestlaste ja slovakkide kord oma kodumaad tutvustada. Oleme valmis teinud esitluse Eestit tutvustavate faktide ning piltidega, samuti näitame paari toredat videot. Olen Eestist kaasa võtnud Tallinna kilud ja musta leiva, mida otsustame koos munaga õhtusöögi eelroaks pakkuda. Lisaks pakume magustoiduks kama. Slovakid teevad põhiroa ning samuti magustoidu, milleks on ahjukook õuntega. Nende põhiroa valmistamine võtab kaua aega. Slovakkia traditsioonilised road olevatki üsna keerulised valmistada. Ma ei saagi täpselt aru, millega on tegu, kapsas klimpide ja hakklihaga ning lisaks veel teine kapsas köömnetega. Slovakid pakuvad ka erinevaid juustusid, mida nad on kodumaalt kaasa võtnud. Paneme mängima Vägilaste plaadi ning istume lauda. Eesti-Slovakkia õhtusöök on alanud.

Eesti must leib & kilu

Kiluleivad maitsevad sööjatele rohkem, kui olin arvanud. Kama tekitab vastakaid arvamusi. Antonio ja Magnus ei suuda seda süüa, kuid teistele meeldib kama väga ning nad tahavad, et neile Eestist seda hiljem saadaksime. Pärast õhtusööki näitame esitlust Eesti kohta, mille oleme eelnevate päevade jooksul koos kokku pannud, “Teeme ära” videot ning Tujurikkuja sketši Tarja Halonenist ning Andrus Ansipist ehk näide eestlaste huumorist. Sketš tekitab palju naeru, kuid ka küsimuse "Kas seda tõesti näidati televisioonis?". 

10.02

Hommikul pärast einestamist alustame filmimist. Antoniol tekkis eelnevatel päevadel idee väljendada erinevaid elemente, mis seonduvad Islandiga. Teeme väikse ajurünnaku, pannes kirja mõtted, mis meil seonduvad Islandi looduse ja eluoluga. Video sünnib üsna kiiresti, jalutades mööda kohalikku asulat ning valides võttepaikasid. Igaüks valib endale meelepärase sõna ja saab rolli, mille ülesandeks on valitud sõna näo kaudu väljendada. Kõik läheb sujuvalt, kuni tahame filmida tuult. Islandi ilm, mis muidu on väga tuuline, on sel hetkel tuulevaikne:) Hiljem koolimajas abistame Antoniol filmi kokku panna.

Meie grupp

Täna on hollandlaste kord oma maad tutvustada. Kuna Hollandis on pannkoogid väga populaarsed, siis valmistavad hollandi tüdrukud meile lõunaks traditsioonilisi pannkooke. Ühed on peekoni ja juustuga ning teised õuntega. Need on väga maitsvad ning erinevad pannkookidest, mida olen Eestis söönud.

Treeningprogramm jätkub pärast lõunasööki. Teeme mõned grupidünaamika mängud, mis põhinevad üksteise usaldamisel. Vahva on see, et meie tegemistega lööb kaasa ka bussijuht Magnus. Õhtusöögilauas tähistame slovakitar Katka sünnipäeva. Meie imetore bussijuht Magnus, kes on kunagi ka pagarina töötanud, teeb viimasel päeval kõigile üllatuse. Ta on vahepeal köögis askeldanud ning valmistanud kogu seltskonnale maitsvad tuuletasukud. Pärast õhtusööki korraldavad hollandi tüdrukud meile vahva viktoriini. Saame teada, et tulbid ja tuulikud ei olegi pärit Hollandist. Lisaks on neil ettevalmistatud vahvad seltskonnamängud, mis tekitavad palju elevust ja nalja. Antonio teeb oma kodumaa tutvustuse, näidates meile kauneid pilte Hispaaniast. Õhtul piilume ka oma ümbrikusse, mille esimesel päeval valmistasime. Post liigub siinses külas kiiresti :)

Grupidünaamika

11.02

Täna hommikul võtame ette teekonna tagasi Reykjavikki. Oleme eelmisel õhtul pakkinud kotid, et hommikul täpselt kell 9 välja sõita. Meie grupijuht Antonio ajab rahvast valjul häälel üles juba poole 8 ajal. Oleme unised ning veidi pahurad, et peame nii vara ärkama, väljasõiduni on ju veel nii palju aega. Antonio kiirustab inimesi takka, korrutades, et kõik peavad kell 9 bussis istuma. Teeme oma hommikused toimetused, pakime toiduained ja magamiskotid ning viis minutit enne 9 istuvad kõik juba kenasti bussis. Saame grupijuhilt kiita.

Tagasi Reykjavikki sõidame mööda teist teed, veidi põhja suunas läbides Akureyri linna. Teel teeme peatusi, et uudistada geisreid ja koski. Teeme peatuse väljal, kus ümberringi susisevad geisrid ja tugev väävlilõhn. Sõidame mööda ka Myvatni järvest, mille lähedal teeme peatuse, et minna ujuma. Seekord ei ole selleks ujula, vaid koobas, jah koobas, ma ei liialda. Lähme ujuma maa-alusesse koopasse, kus on kuum termaalvesi. Meie grupijuht väljub bussist ning poeb sisse esimesse lähimasse lumega kaetud koopasse, et kontrollida ega vesi ujumiseks liiga kuum ei ole. Esimeses koopas on vesi liiga kuum ning Antonio poeb järgmisesse, et katsuda vett. Lõpuks on sobiv koobas leitud ning seltskond asub teele.

Oleme uudishimulikud, kuid veidi kahtlevad. Õues on talv ja meie läheme lumisesse koopasse ujuma. Poeme kõik riburadapidi koopasse ning asume lahti riietuma. Õhk on jäiselt külm. Vette tuleb minna väga ettevaatlikult, kuna vesi on meeletult kuum, Antonio arvates umbes 44-45 °C juures. Keegi täpselt ei tea. Pistan jala vette, kuid tõmban hetkega välja, vesi on põletav. Teised õpetavad, et ma tuleksin vette aeglaselt ning hõõruksin ka käsi ja keha veega, et harjuda. Olen pooleldi vees ning tunnen, et mul on üheaegselt külm ja põletav olla. Kui lõpuks vees olen, tunnen tõelist naudingut. Islandi loodus pakub imelisi võimalusi. Koobas on täidetud kividega ning isegi vee põhjas on mõned kivimürakad. Tuleme aeg-ajalt veest välja, kuna vesi on kuum ja väsitav. Mõned julgemad ronivad vahepeal ka koopast välja, et ennast lumme kasta. Pärast kuumas vees ujumist ei ole riietumine enam üldsegi külm. Olen lummatud sellest kogemusest! Poeme koopast üksteise järel välja ning mõtleme, et mida küll arvavad turistid, kes veidi eemal jalutavad:) 

Suplemine koopas

Sõidame edasi Akureyri linna poole. Bussijuht Magnus teeb meile kõigile üllatuse, sõidutades meid jõuluasjade poodi. Maja näeb välja nagu laste jõulujuttude raamatutes. Väljas on suur silt, et jõuludeni on veel 316 päeva. Majas mängib jõulumuusika ning kogu poeke on täidetud jõulukaunistuste ja maiustustega. Veidi kõhedust tekitab fakt, et see pood on avatud terve aasta. Vidinate ja kaunistustega on täidetud iga riiul ja laud. Magnus on elevust täis ning demonstreerib mänguahjusid ja piparkooke. 

Jõulupoeke

Bussijuht Magnus

Pärast 12,5 tundi oleme tagasi oma Reykjaviki kodus. Väsimusest hoolimata, oleme üsna kaua ärkvel. Kell on umbes 1.30, kui väljas karjutakse, et virmalised on taevas. Haarame riided ja kaamerad ning mõne minutiga oleme majast väljas, ka need, kes juba voodisse pugenud. Mere ääres on hulk inimesi, pidžaamades korealannad kiljuvad üksteise võidu. Imetleme kaunist mängu taevas. Täiuslik lõpp toredale reisile.

Virmalised Reykjaviki taevas