Pidu teisel korrusel

Pühapäeval toimus minu ärasaatmispidu. Mul oli küll kiusatus teha see viimasel õhtul enne minekut, et varahommikul otse lennukile minna, kuid suutsin sellele vastu seista.

Laual oli ehtne mulgipuder; must leib kilu, muna ja sibulaga ning mustikakook. Toas oli hulk sõpru ning taustaks eestimaine muusika. Isegi tantsu löödi ja saun oli terve õhtu soe. Minu jaoks olid kohale kutsutud ka välismaalased, et mind võõrasse kultuuri minekuks ette valmistada. Aitäh kõigile, kes leidsid aega tulla ja olla!

Järgmisel hommikul sõime pannkooke moosi ja jäätisega. Õdus oli olla. Ja siis ootas mind ees tõeline matinee. Mu hea sõbranna Malle laulis ja mängis mulle kitarri. Ikka lugusid, mis rääkisid rändamisest.

Kuidas minust EVS vabatahtlik sai

Ma ei tea, kas see oli esimene kord, kui mul tekkis idee minna vabatahtlikuks, kuid üks päev on teistest eredamalt meeles. On september 2011, istun sõbranna töö juures ja teen talle teatavaks, et vabatahtlikuks minemine oleks üks vägev värk, mille peale tal silmad särama löövad. Kuna mu sõbranna on Euroopa Vabatahtliku Teenistuse (European Voluntary Service ehk EVS) juba edukalt läbinud, siis saan temalt kinnitust, et see on kahtlemata hea mõte. Koos vaatame EVS-i andmebaasi ning arutleme, milline projekt ja milline riik mulle sobib. Kerin peas läbi erinevaid Euroopa riike, kuid ei suuda ühegi kasuks otsustada. Vabatahtlikuks minemise mõte tundub sel hetkel nii õige, kuid mind ootab ees veel aastajagu õpinguid. Luban endale, et kui aasta pärast see idee veel hinges pitsitab, siis võtan asja käsile.

On august 2012 ja möödunud aasta. Vabatahtlikuks mineku mõte pitsitab. Otsin erinevaid vabatahtlikke saatvaid organisatsioone, kuni viimaks leian organisatsiooni, mille nime ma kuulnud ei ole – MTÜ Involved. Nende kodulehelt leian peagi põneva EVS pakkumise Islandile. Ei saa mainimata jätta, et Island on alati põnev tundunud. Enne kui saadan kandideerimiseks vajalikud dokumendid, pean nõu ka sõbrannaga, kes EVS-i juba läbinud. Ka tema on sellest mõttest vaimustatud. Kui aus olla, siis tunnen hetkega, et see on minu projekt! Usun, et see mõte võib saada teoks.

Septembri lõpp 2012 saan teate, et olen valitud koos kahe eestlasega Islandile. Olin seda teadet väga oodanud. Tunnen, kuidas ma ei suuda kontrollida oma suunurki. Ma lähen Islandile! Esimene, kes uudist kuuleb on mu ema, kellel on samuti väga hea meel. Tema rõõm tuleneb sellest, et sel hetkel ta veel ei tea, et tegemist on 7 kuud kestva teenistusega. Millegipärast on ta aru saanud, et see kestab 1-2 kuud. Ema on üsna nõutud olemisega ning kordab endamisi “seitse kuud”. Seejärel lisab “ma arvasin, et paar kuud”, “sa ei öelnud, et nii pikalt”, “ma hakkan sind igatsema” ,“seal on nii külm”, “ohhhhh, ma ju näen kui hea meel sul selle üle on“, ”eks ma pean sellega leppima”. Minu näos on endiselt rõõm, peas vahetuvad mõtted ja pildid sellest imelisest saarest ning ettekujutus sellest, et varsti ehk olen seal. Teatan veel teistele pereliikmetele ja lähematele sõpradele. Paari päeva pärast selgub, et olen küll valitud projekti, kuid rahastuse saamine selgub alles kahe kuu jooksul. Seega ei ole kindel, kas ikka lähen Islandile. Olin valesti aru saanud. Järgnevad kuud mööduvad oodates, kuni novembri lõpus saan oma saatvalt organisatsioonilt teate, et projekt sai rahastuse. “Tere tulemast EVS maailma” on kirja pealkiri, mida märkan kohe kui olen avanud oma meilikasti.

 

Nüüd see algab

Veel mõned päevad on jäänud hetkeni, kui astun lennukile, et sõita Islandile oma vabatahtlikku teenistust tegema. Mõtteid enne teele asumist on palju. Nüüd on aeg need kirja panna. Kohe, kui sain teada, et olen valitud vabatahtlikuks, lubasin, et hakkan pidama blogi.

Need on mõtted iseendale ja sõpradele, kes tunnevad huvi, kuidas mööduvad seitse kuud elades Islandil. See on kogemus, mida ei saa jätta kirja panemata. Järgmises postituses kirjutan lähemalt sellest, kuidas tekkis mõte minna vabatahtlikuks.