Islandi, inglise ja eesti keel (sõlmes)

Läinud sügisel, kui sain teada, et mind ootab ees Euroopa Vabatahtlik Teenistus Islandil, olin elevust täis ning kujutasin ette, kuidas seitse kuud hiljem koju tulles üllatan kõiki islandi keele oskusega. Üsna pea Islandile saabudes selgus, et mul ei ole võimalik seda keelt õppida. Kord nädalas toimuvatele keelekursustele kohalikku sotsiaalkeskusesse ma ei jõudnud, kuna samal ajal olid meil vabatahtlike koolitused või workcamp´id. Mõni aeg hiljem, kui mul oli workcampide vahel vaba aeg, selgus, et kurused sotsiaalkeskus on õpetaja lahkumise tõttu lõppenud. Kui aus olla, siis see ei kurvastanud mind, kuna tol hetkel leidsin, et islandi keele oskus ei ole vähese rääkijaskonna tõttu eriliseks väljundiks. Igapäevasel suhtlemisel kasutan inglise keelt ning nagu varasemalt kirjutasin, siis on raske leida islandlast, kes ei räägi inglise keelt. Siinse aja jooksul olen kohanud vaid ühte vanahärrat, kes ei mõistnud inglise keelt. Olin tervisekeskuse jõusaalis (siin kohtab jõusaalis ka vanemaid inimesi) kui üks härra minuga islandi keeles juttu tegi. Vastasin talle “I speak only English”. Kahjuks ei osanud ta inglise keeles vastata ning jätkas islandi keeles küsimusega, millest sain aru, et härra pärib, kas olen rootslane. Minu vastus oli napisõnaline “Eistland (Eesti)”.

Mul on hea meel, et praktiseerin siin inglise keelt rohkem kui kunagi varem ning ühel hetkel taipasin, et mõtlen isegi inglise keeles. Olen olnud mõnikord Reykjavikist eemal kaks nädalat ning selle aja jooksul ei ole mul olnud võimalust rääkida eesti keeles. Tagasi Reykjaviki tulles tundsin eesti tüdruku Piretiga suheldes, et mul on raskusi korrektse eesti keelse lause moodustamisega. Kirjutamisel ma seda ei taju, üksnes rääkimisel. Vahel naerame koos üksteise lausete üle, kuna tihti juhtub, et ilusasse emakeelsesse lausesse eksib ära mõni inglise keelne sõna. Teiste juuresolekul räägime ka omavahel inglise keeles, et keegi ei tunneks end halvasti. Vahel kui Piret minu ukse vahelt sisse piilub vastan talle automaatselt inglise keeles. Taaskord saame palju naerda.

Sel nädalal tundsin esimest korda kahetsust, et ma ei mõista islandi keelt. Käisime majakaaslastega kinos vaatamas Euroopa Noortenädala raames toimuvat filmiprogrammi. Filmidele eelnes pikk programmi tutvustus, millest me ei mõistnud mitte midagi. Väga nuriseda ei saa, kuna päris null minu islandi keele oskus ei ole, sest praktiseerin iga päev ujulas kolme sõna – tere, aitäh ja nägemist. Lisaks mõistan peamisi viisakusväljendeid, kuid siiski on seda nelja Islandil oldud kuu kohta äärmiselt vähe.

Nädala alguses saabus info, et alates järgmisest nädalast hakkab meil kord nädalas toimuma islandi keele koduõpe. Esimene tund toimub esmaspäeval. Olen ootusärev, kuid veidi õnnetu, kuna olen sunnitud puuduma kahest järgnevast tunnist, kuna juba teisipäeval sõidan kaheks nädalaks Islandi põhjapoolsesse tippu, et viia läbi oma neljas workcamp. Siiski ootan väga sõitu Põhja-Islandile, et näha sealset looduse ilu ning piirkonda, kus mõnel jahedamal aastal võib näha lund ka juunikuus. Eks näis, mis meid järgmisel nädalal väikses Raufarhöfni külas ees ootab!

islandi keele tähestik

 

 MÕNED VÄLJENDID ISLANDI KEELES (mida ma mõistan)

Góðan daginn (tere hommikust/päevast)

Gott kvöld (tere õhtust)

Bless (nägemist)

Takk fyrir (aitäh)

Frábært (suurepärane)

Hvað heitir þú? (mis su nimi on?)

Èg heiti ... (minu nimi on ...)

Hvað segir þú? (kuidas sul läheb?)

Allt gott (väga hästi)
Skál (terviseks)

Èg tala enska (ma räägin inglise keelt)

Èg er frá Eistlandi (ma olen pärit Eestist)

Integreerumine kohalikku ujulakultuuri

Keskmiselt kuus korda nädalas ujulas käimine tähendab vist seda, et ma olen nelja kuu jooksul juba integreerunud kohalikku ujulakultuuri. Ma tean juba peast ujula avamis- ja sulgemisaegu ning oskan ette aimata, millisel kellaajal on ujulas rohkem või vähem inimesi. Tunnistan, et ma olen ujula haige! Pärast hommikul ärkamist, panen oma peas paika orienteeruva aja, millal täna ujulat külastan. Võib kõlada uskumatult, kuid tunnen ennast veidi kehvasti, kui mul ei ole võimalik mõnel päeval ujulasse minna. Ma ei oleks kunagi arvanud, et ujula võib mulle (inimesele, kes, õppis väga hilja ujuma) hakata niivõrd meeldima. Oma roll on selles asjaolul, et ujulas käimine on meie organisatsiooni vabatahtlikele tasuta ning mul on palju vaba aega.

Islandil on palju asju, mis panevad mind imestama. Ujulakultuur on siin omaette nähtus. Keset tööpäeva võib ujula olla täis rahvast ning sul tekib küsimus, miks need inimesed ei tööta. Jah paljud neist on vanemas eas inimesed, kuid leidub ka hulgaliselt noori, ked naudivad pärastlõunat ujudes ja võttes mullivanni lageda taeva all. Olen terve saare peale külastanud kokku kuut erinevat ujulat: Eskifjörðuris, Selfossis, Hveragerðis, Laugaris ning kahte Reykjavíkis ja kõigis neis on hot tub´id (mullivannid lageda taeva all) ning enamuses ka välibasseinid. Islandile saabudes oli minu jaoks veidi šokeeriv ujuda veebruarikuus õues, kuid nüüd on saanud sellest minu jaoks iseenesest mõistetav fakt, et ka väljas on basseinid.

Siinsed basseinid on täidetud puhta veega kasutamata kloori ja muid puhastavaid aineid. Seetõttu peab alati enne basseini sisenemist pesema end korralikult seebiga ning alasti. Olen kuulnud, et paljude turistide jaoks on see traumeeriv ning nad otsustavad siiki minna duši alla ujumisriietega. “Ujula politsei” on aga säärase juhtumi peale koheselt kohal ning palub reeglirikkujal end lahti riietuda. Selleks, et inimesed end kindlasti enne basseini sisenemist seebiga peseksid, on igas ujulas alati olemas kõigile kasutamiseks vedelseep.

Vesi basseinis (ka sisebasseinis) on tunduvalt soojem kui Eestis, hoogsalt ujudes hakkab isegi palav. Kui olen küllalt ujunud, lähen tavaliselt õue, kus asjuvad mullivannid ning saun. Omaette nähtuseks on kohalikud, kes jahutavad ennast päikeselise ilma korral päevitustoolidel. Väljas on umbes 7-8 soojakraadi, kuid päike see-eest on soe ning Põhjamaale omaselt väga tugev ja kergesti pealehakkav. Kohalike eeskujul võtan ka mina sellest rituaalist osa ning kodus tõden, et päikesest on tekkinud minu kehale ujumisriiete triibud. Vahel, kui päikest väljas ei ole, jahutan ennast peale sauna jaheda õhu käes ning kordan sama rutiini mitu korda. Täiesti tavaline on ka igapäevane aurusaunas käimine. Tean juba täna, et Eestisse tagasi minnes, hakkan kindlasti Islandi ujulaid igatsema. Mine tea, ehk saab ujulaskäimisest minu jaoks harjumus ka Eestis, hoolimata sellest, et meil ei ole mõnusaid hot tub´isid ja välibasseine.

Vabatahtlikuna õllereklaamis

Island on täis üllatusi, samamoodi on üllatusi tulvil ka vabatahtliku elu. Neljapäeval (18.04) osalesin koos teiste meie organisatsiooni vabatahtlikega Reykjaviki filmikooli reklaamvõttel. Teadsime enne kohale minemist vaid seda, et tegemist on reklaami filmimisega ning selga tuleb millegipärast panna värvilised riided.

Kohapeal saime teada, et tegemist on koolitöö raames filmitava õllereklaamiga ning meie ülesanne on joosta tormi õllepudelite järele. Nii me (kaheksa vabatahtlikku) jooksime ühes väikses poekeses Reykjaviki külje all paarkümmend korda edasi tagasi islandi õlle Skjálfti järele. Vaevatasuks kolm pudelit õlut.

Ahjaa....Islandil ei ole lubatud alkoholi reklaamida, see reklaam sünnib vaid filmihariduslikel eesmärkidel. Mine tea, võib olla ajad muutuvad ning ühel hetkel jõuab reklaam vaatajateni. Meie, aga oleme siis arvatavasti tagasi oma kodudes.

Sel päeval oli eriline ka meie õhtusöök, mille prantslanna Juline kõigile valmistas. Mõned päevad tagasi oli tema pere siin ning tõi talle palju prantsuse köögi delikatesse, mida ta nüüd lahkelt meiega jagas: jänese-konjakti pasteet, kitsepiimajuust, teod segamini seentega valgeveinikastmes, spinativõie ning nutriast tehtud või. Jätsin proovimata neist vaid viimasena nimetatu, lihtsalt kuidagi ei lähe alla mõtte süüa nutriat. Kõik teised olid minu jaoks huvitavad maitseelamused. Järgmiste üllatusteni! Videot saab vaadata siin http://vimeo.com/64713450