Siinne eluolu

Olen tänaseks olnud Islandil üle kolme nädala. Selle aja jooksul olen end kenasti sisse seadnud, viinud end kurssi mind eesootava vabatahtliku tööga ning eluoluga siinses majas. Meie maja asub Reykjaviki kesklinnas, kõik vajalik on lähedal ning seetõttu ei ole tarvis ühistransporti kasutada. Olen nüüdseks suutnud kokku lugeda, kes meie majas elavad: 4 prantslast, 3 eestlast, 2 hollandlast ning 2 slovakki, kokku 11 inimest. Lisaks on meie organisatsioonis veel 5 vabatahtlikku, kes elavad mujal. Nagu eelnevalt kirjutasin, elab meiega ka tänavalt leitud kass, kelle nimi on Garfield. Siinne elu on tõeline kommuuni elu. Esimesel nädalal oli veidi harjumatu istuda õhtusöögilauas, kus kõik üksteisest üle karjuvad, kuid nüüdseks olen sellega kenasti harjunud. Tubades elab koos enamasti kaks vabatahtlikku, mõni elab ka üksi, kuid mõne aja pärast saabub siia veel uusi vabatahtlikke.

Minu esimene öö Reykjavikis oli väga meeldejääv ja tagantjärgi naljakas. Nimelt oli (ja on siiani) minu toa radiaator katki ja tuba väga külm. Panin jalga villased sokid, tõmbasin peale kaasavõetud magamiskoti ja heitsin magama. Und ei tulnud tükk aega, kuna tuba oli nii külm. Lõpuks tõmbasin magamiskoti lukud kinni ja pugesin sinna sisse. Ikka oli külm. Panin pähe ka mütsi ning suutsin kuidagiviisi magama jääda, kuigi öösel ärkasin mitmeid kordi üles. Hommikul küsisin kõigilt, kas nende toad on ka nii jahedad ja sain vastuseks, et kõigil on soojad toad, mõnel on isegi liiga palav tuba. Mõtlesin siis endamisi, et mul ikka “vedas”, elan seitse järgnevat kuud iglus ja käin aeg-ajal end köögis soojendamas. Õhtul, aga saabus töölaagrist minu toakaaslane, kes tutvustas mulle meie toa puhurit ja sellega lahenes probleem. Pärast seda on tuba olnud kogu aeg soe :)

Toidupoes me ise käima ei pea, selle eest hoolitseb meie majas prantslanna Marie. Meil on võimalus alati kirja panna, mida me sooviksime, et majja ostetakse, muidugi mõistliku hinnaga toiduaineid, mis mahuvad eelarvesse. Hommiku- ja lõunasöögi valmistamise eest hoolitseb igaüks ise ning õhtusöögi valmistamiseks teeme igal nädalal graafiku, kaks inimest valmistavad söögi ning kaks inimest pesevad nõud ja koristavad. Paljud oskavad siin väga hästi süüa teha ning valmistavad oma kodumaa populaareseid hõrgutisi, laud on alati lookas ning kõht saab kõvasti täis. Meil on ka eraldi kapike küpsiste jaoks, kuid soovin, et seda poleks mulle kunagi tutvustatud. Igal pühapäeval toimub ka nn “cleaning party (koristamise pidu)”, mille tarvis teeb Marie igal nädalal uue nimekirja, kus on kirjas kes mida koristama peab. Eile sulatasin üles meie külmkapi, mille sügvakülma osa oli meeletult jääd täis, kuna sügavkülma riiulil puudub uks. Meie maja muutub iga nädalaga puhtamaks, kenamaks ja õdusamaks.

Umbes 3-4 korda nädalas käin ujulas. Alguses käisime iga päev, kuna meie maja garaažis asuv duširuum oli kola täis. Nüüd, aga on vabatahtlikud selle kenasti korda teinud ning saame seda kasutada. Ma ei ole kunagi varem nii palju ujulas käinud, kui siin olles. Ujulas käimine on juba omaette rituaaliks saanud: mullivann, väheke ujumist ja saun. Alustasin ka jooksmisega ning mitmed majaelanikud on minuga kampa löönud. Ilm jooksmiseks on hea. Olen jätnud mainimata, et viimase nädala jooksul on siin läinud väga soojaks. Viimastel päevadel on olnud väljas + 7° C. Ilm on küll soe, kuid väga vihmane. Nädala lõpus pidavat jälle jahedamaks minema. Kohalikud räägivad, et tavaliselt ei ole veebruarikuus nii soe ning märtsis võib veel lund tulla. Vedasin kaasa palju talveriideid, millele nüüd enam rakendust ei leia. Eks näeb, milline ilm saab olema, praegu on mõnus varakevadine tunne.

Lisaks ujumisele olen käinud oma uute sõpradega kohvikutes ning vaadanud filme. Olen paaril korral käinud ka ühes Reykjaviki baaris jazziõhtul, mis toimub igal pühapäeval. Alguses oli võõras vestelda üksteisega kogu aeg inglise keeles, isegi väsitav, kuid harjun sellega üha rohkem. Paaril korral olen hakanud kogemata hollandi tüdrukuga eesti keeles rääkima ning slovaki tüdruk püüdis mulle kaks korda midagi oma keeles seletada enne, kui mõistis, et ma ei saa tema jutust midagi aru. Ka eestlastega rääkides märkasime kord, et ruumis ei olnud kedagi peale meie, kuid jätkasime automaatselt inglise keeles rääkimist. Siinsed kaaslased muutuvad mulle iga päevaga lähedasemaks. Nad ei ole enam välismaalased, kellega pean inglise keeles suhtlema, vaid nagu vanad sõbrad, kellega tahan paratamatult rääkida eesti keeles.

Tööga ei ole ma veel alustanud, kuna siiani on meil olnud mitu koolitust. Viimane koolitus oli eelmisel nädalal, kirjutan sellest järgmises postituses. Siiski osalesime vabatahtlikena 15-16. veebruaril Reykjavikis Sonar muusikafestivalil. Kontserdid toimusid Harpa kontserdimajas neljal laval. Üles astusid paljud kohalikud muusikuid ning ka artistid võõrsilt. Minu ülesandeks oli ühe lava taga panna valmis kohvilaud ja snäkid ning jagada artistidele talongi alusel õlut. Sellel laval esinesid ainult kohalikud artistid, kellest ma ei olnud kunagi varem kuulnud. Minu esimene vahetus festivalil algas õhtul veidi enne kontserdi algust. Leidsin üles õige koha ning küsisin kahelt mehelt, kes lava taga olid, mida ma tegema peaksin. Üks mees näitas mulle veidrat kuldset kostüümi ja ütles, et vabatahtlikud peavad selle selga panema ja ringi käima. Ütlesin talle, et see on kindlasti nali. Peaaegu oleksin uskuma jäänud, ta oli nii veenev. Hiljem kandis ta seda ise laval.

Harpa kontserdimaja

Minu tegelik töö algab aga alles märtsis. Meie organisatsioon korraldab keskkonna- ja kultuuriteemalisi work campe (töölaagreid), mis kestavad kaks nädalat. Selle aja jooksul töötavad lühiajalised vabatahtlikud vastavalt valitud projekti teemale rahvusvahelises seltskonnas, õpitakse läbi kultuuriõhtute tundma üksteise kultuure, praktiseeritakse keelt ning tehakse ekskursioone Islandi põnevate vaatamisväärsuste juurde. Minu ülesandeks on olla nende team leader ehk grupijuht. Grupijuht saadab enne work camp`i algust osalejatele vajaliku informatsiooni, võtab osalejad vastu ning viib läbi tutvumismänge, sisustab vabatahtlike vaba aega läbi erinevate mängude ja tegevuste. Saime kõik endale valida meelepärased laagrid, mida juhtida. Valisin laagreid nii Reykjavikis kui ka väljaspool linna, et Islandil rohkem ringi reisida.

EVS näeb ette, et igal vabatahtlikul on ka mentor. Meie EVS koordinaator Julia korraldas meile mentorite peo, kutsudes kohale mõned islandlased ning mõned Islandil elavad välismaalased, kes on nõus hakkama mentoriks. Õhtu eesmärk oli vestelda inimestega ning leida endale sobiv mentor. Minu mentoriks on sakslane Oliver, kes on elanud Islandil paar aastat. Mentorite peoks valmistasime ette väikse buffet laua. Kõik tegid midagi meelepärast või oma kodumaale omast. Meie tegime jälle kama, kuna see osutus Eskifjörduri koolitusel väga populaarseks. Kõik olid nii õnnelikud ja tänasid meid, kui ütlesime, et teeme jälle kama. Naljakas. Mõni hakkas kama vitsutama juba enne kui olime üritusega alustanud. Sõna "kama" on meie majas kõigile teada ning Eesti kui reisisiht saamas üha populaarsemaks. Järgmise postituseni!

P.S Praegu on väljas juba + 9 °C.

Meie maja

Ratsutamine islandi hobusega

Pärast Eskifjörduri reisi on meil olnud mõned vabad päevad. Oleme külastanud Reykjaviki kohvikuid ja niisama aega veetnud. Neljapäevasel (14.02) vabal päeval käisin koos oma majanaabritega Hveragerdis islandi hobustega ratsutamas. See oli prantsuse tüdruku Juline´i idee. Saime kokku seitse huvilist ning Juline tellis meile ekskursiooni. Meile tuli järele minibuss, mis viis seltskonna linnast välja. Ma ei olnud kunagi varem ratsutanud, kuid kuulsin enne minekut teistelt, et islandi hobuse pealt ei ole võimalik maha kukkuda. Nad on väga väiksed ja tugevad ratsahobused, veidi suuremad kui ponid.

Enne matka andis giid meile vihmakindlad riided ning jalanõud. Kõigilt küsiti ka eelneva ratsutamiskogemuse kohta ning sellele vastavalt jaotatati meile hobused. Tegime mõned ringid aedikus ning seejärel moodustasime üksteise järel rivi, et alustada matka. Matkal läbisime mõned tõusud, laskumised ning jõekese. Meile õpetati ka seda, kuidas hoida oma keha laskumiste ja tõusude ajal. Pärast mõnda aega jalutamist alustasime jooksmist. See oli nii naljakas ja ma ei suutnud naeru kuidagi kinni hoida, kuna islandi hobuste samm on väga kummaline. Ma ei oska seda täpselt kirjeldada. See on selline tippiv samm üles alla ning kiirel sammul on raske oma keha otse hoida (üsna valulik on see tegevus inimesele). Hobused jooksid kenasti üksteise järel, keegi ei püüdnud teisest mööda joosta. Minu hobune jäi küll teistest pidevalt maha, kuid võttis seejärel sisse suure hoo, et teistele järele jõuda. Matk toimus väga kenal maastiku, ümber mäed ja väiksed jõekesed. Ka ilm oli imeilus ja soe. Umbes 1,5 tunni pikkuse matka lõpus olime väga rõõmsad selle toreda kogemuse üle ning minibuss viis meid kenasti Reykjaviki koduukseni. Jään ootama järgmisi põnevaid elamusi!

Nädalavahetus Eskifjörduris (07-11.02)

07.02

Neljapäeva ennelõunal alustame sõitu Ida-Islandile Eskifjördurisse (ligi 700 km Reykjavikist), kus toimub meie organisatsiooni (Worldwide Friends) poolt korraldatud koolitus, mille eesmärk on üksteisega tutvumine ning meile tulevase töö tutvustamine. Eskifjörduris oleme kuni esmaspäevani. Grupi moodustavad 10 vabatahtlikku, kellega koos ka elan (2 hollandlast, 2 slovakki, 3 prantslast, 3 eestlast), meie EVS koordinaator Julia ja animatöör Antonio ning bussijuht Magnus. Meie grupist enamus on saabunud Islandile veebruari alguses, mõned ka jaanuaris. Hommik on hullumeelne, pliidil valmivad toidud, mida tahame endaga kaasa võtta. Teen Antonio juhendamisel oma esimese hummuse. Inimesed tormavad edasi tagasi, vedades bussi padjad, magamiskotid ning muu kraami.

Reykjaviki äärelinnas teeme peatuse poeskäiguks, et osta kaasa kõik vajalik viieks päevaks kolmeteistkümnele inimesele, kuna väikses külas, kuhu sõidame, olevat hinnad sama kõrged, kui Tokyos. Mahutame suure toidukraami minibussi ning alustame sõitu. Maastik vaheldub kiiresti. Teeme mitmeid peatusi, et imeteleda võimsaid koski, merd ja mägesid. Kuna taevas on pimenemas ja teekond pikk, siis iga vaatamisväärsuse juures on ette nähtud kindel aeg. Kui taevas on juba pimedaks läinud, jääb sõita veel mitmed tunnid. Üsna tühja teed valgustavad tähed taevas ning majakesed, mis on üksteisest väga kaugel. Teel möödume ka mitmetest ööpäevaringselt töötavatest alumiiniumi sulatamisahjudest. Sõidame läbi mäe sisse ehitatud tunneli, mille uksed avanevad vahetult enne selleni jõudmist, see pidavat olema nii seepärast, et temperatuur mäe sees on väga madal. Ilus on öösel sõita. Ööbimispaika jõuame enne südaööd. Ööbime vanas koolimajas, mis on antud Worldwide Friends organisatsiooni kasutusse. Veedame siin järgmised kolm päeva, kuni esmaspäeval tagasisõitu alustame.

Skógafoss

Black beach

08.02

Hommikul silmi avades, avaneb aknast imeline vaade. Saan aru, et eelmisel päeval selja taha jäänud 700 km on seda väärt. Näen hiigelsuurt lumega kaetud fjordi (esimest korda elus!), ümber meri. Pärast varajast hommikusööki läheme kõik koos ujulasse. Kahjuks saame kohale jõudes teada, et see avatakse alles pärastlõunal, seega oleme sunnitud päevakava veidi muutma. Läheme tagasi koolimajja ning alustame treeninguga. Kõik toimub mõnusas mitteformaalses vormis. Julia ja Antonio paluvad kõigil ennast tutvustada ning tuua välja oma ootused ja hirmud seoses EVS-iga ning võimaliku panuse. Lisaks teeme veel mõned grupidünaamika harjutused. Joonistame üksteisest portreed ja saame palju naerda. Õhkkond on mõnus ja sundimatu. Valmistame kõik endale ka ümbrikud, kuhu järgnevate päevade jooksul saab üksteisele jätta toredaid kirjakesi. Jaotame ära ka söögivalmistamise ja koristamise toimkonnad.

Sel ajal kui esimene toimkond alustab lõunasöögi valmistamisega, lähme väikse seltskonnaga kohalikku asulat uudistama. Ilm on väga ilus ja päikseline. Teeme palju pilte ning imetleme maalilist ümbrust. Imeilusad värvilised majakesed ning võimsad mäed. Pärast lõunasööki jalutame kohalikku ujulasse, kuhu minemine võtab üsna kaua aega, peamiselt seepärast, et tee on väga jäine ja libe. Teel sõidavad meist mööda kohalikud neiud, kes uudishimulikult avavad autoakna, et teha meiega juttu. Kuna siinses asulas elab vähe inimesi, siis tuleb uute nägudega tutvuda. Ütleme neile, et meil on õhtul pidu ning nad on sinna oodatud. Neiud lubavad tulla ning võtta kaasa ka oma sõpru. Oleme kõik elevust täis, kuna õhtul on lootust teha islandlastega tutvust. Lõpuks jõuame ujulasse. Siinses ujulas on ainult välibasseinid. Termomeeter näitab, et väljas on +2 °C . Ujume soojas basseinis ning pärast seda mõnuleme veel kuumas mullivannis. Imeline tunne on ujuda lumiste mägede vahel.

Siinsete päevade jooksul tutvustavad kõik vabatahtlikud ka oma kodumaad. Täna õhtul on Prantsusmaa tutvustus. Prantsuse tüdrukud on otsustanud tutvustada oma maad õhtusöögi näol, valmistades täidetud tomateid, pastat ning huvitava maitsega hakkliha, lisaks šokolaadikook kastmega. Taustaks mängib mõnus prantsuse muusika. Ühtlasi on täna ka hollandi neiu Elleni 25. sünnipäev. Peole saabuvad ka islandlased, kuigi mitte neiud, kes lubasid tulla, vaid kamp teismelisi poisse, kes on veidi purjus. Oleme veidi pettunud, kuid sellest hoolimata on õhtu tore.

Pildid Eskifjördurist:

09.02

Hommik on üsna unine, kuna eelmine õhtu oli pikk. Kondid on tantsimisest valusad. Pärast hommikusööki lähme kohe ujulasse, kuna siinses koolimajas puuduvad pesemisvõimalused. Ujume taaskord basseinis, mõnuleme mullivannis ning katsetame kohalikku sauna. Muidugimõista on tegemist elektrisaunaga, kuna mets puudub Islandil. Siinne saun on isegi veidi jahe. Aga seda arvavad vist ainult eestlased, teiste jaoks on see kuum. Veider on keset talve jalutada ujumisriiete väel lageda taeva all. Õhk on külm, kuid vesi basseinis on väga soe.

Eskifjörduri kohalikus ujulas

Tagasi koolimajas, jätkame treeningprogrammiga. Vaatame Worldwide Friends videosid, mis tehtud vabatahtlike poolt erinevates workcamp´ides. Lisaks tutvustavad Julia ja Antonio meile erinevaid workcampe ja tiimiliidrite tööülesandeid. Videod on hästi toredad, saame palju naerda ning ideid, mida ise vabatahtlikuna teha võiksime. Grupp on omavahel juba kenasti tuttavaks saanud ning mõnus on koos olla.

Täna õhtul on eestlaste ja slovakkide kord oma kodumaad tutvustada. Oleme valmis teinud esitluse Eestit tutvustavate faktide ning piltidega, samuti näitame paari toredat videot. Olen Eestist kaasa võtnud Tallinna kilud ja musta leiva, mida otsustame koos munaga õhtusöögi eelroaks pakkuda. Lisaks pakume magustoiduks kama. Slovakid teevad põhiroa ning samuti magustoidu, milleks on ahjukook õuntega. Nende põhiroa valmistamine võtab kaua aega. Slovakkia traditsioonilised road olevatki üsna keerulised valmistada. Ma ei saagi täpselt aru, millega on tegu, kapsas klimpide ja hakklihaga ning lisaks veel teine kapsas köömnetega. Slovakid pakuvad ka erinevaid juustusid, mida nad on kodumaalt kaasa võtnud. Paneme mängima Vägilaste plaadi ning istume lauda. Eesti-Slovakkia õhtusöök on alanud.

Eesti must leib & kilu

Kiluleivad maitsevad sööjatele rohkem, kui olin arvanud. Kama tekitab vastakaid arvamusi. Antonio ja Magnus ei suuda seda süüa, kuid teistele meeldib kama väga ning nad tahavad, et neile Eestist seda hiljem saadaksime. Pärast õhtusööki näitame esitlust Eesti kohta, mille oleme eelnevate päevade jooksul koos kokku pannud, “Teeme ära” videot ning Tujurikkuja sketši Tarja Halonenist ning Andrus Ansipist ehk näide eestlaste huumorist. Sketš tekitab palju naeru, kuid ka küsimuse "Kas seda tõesti näidati televisioonis?". 

10.02

Hommikul pärast einestamist alustame filmimist. Antoniol tekkis eelnevatel päevadel idee väljendada erinevaid elemente, mis seonduvad Islandiga. Teeme väikse ajurünnaku, pannes kirja mõtted, mis meil seonduvad Islandi looduse ja eluoluga. Video sünnib üsna kiiresti, jalutades mööda kohalikku asulat ning valides võttepaikasid. Igaüks valib endale meelepärase sõna ja saab rolli, mille ülesandeks on valitud sõna näo kaudu väljendada. Kõik läheb sujuvalt, kuni tahame filmida tuult. Islandi ilm, mis muidu on väga tuuline, on sel hetkel tuulevaikne:) Hiljem koolimajas abistame Antoniol filmi kokku panna.

Meie grupp

Täna on hollandlaste kord oma maad tutvustada. Kuna Hollandis on pannkoogid väga populaarsed, siis valmistavad hollandi tüdrukud meile lõunaks traditsioonilisi pannkooke. Ühed on peekoni ja juustuga ning teised õuntega. Need on väga maitsvad ning erinevad pannkookidest, mida olen Eestis söönud.

Treeningprogramm jätkub pärast lõunasööki. Teeme mõned grupidünaamika mängud, mis põhinevad üksteise usaldamisel. Vahva on see, et meie tegemistega lööb kaasa ka bussijuht Magnus. Õhtusöögilauas tähistame slovakitar Katka sünnipäeva. Meie imetore bussijuht Magnus, kes on kunagi ka pagarina töötanud, teeb viimasel päeval kõigile üllatuse. Ta on vahepeal köögis askeldanud ning valmistanud kogu seltskonnale maitsvad tuuletasukud. Pärast õhtusööki korraldavad hollandi tüdrukud meile vahva viktoriini. Saame teada, et tulbid ja tuulikud ei olegi pärit Hollandist. Lisaks on neil ettevalmistatud vahvad seltskonnamängud, mis tekitavad palju elevust ja nalja. Antonio teeb oma kodumaa tutvustuse, näidates meile kauneid pilte Hispaaniast. Õhtul piilume ka oma ümbrikusse, mille esimesel päeval valmistasime. Post liigub siinses külas kiiresti :)

Grupidünaamika

11.02

Täna hommikul võtame ette teekonna tagasi Reykjavikki. Oleme eelmisel õhtul pakkinud kotid, et hommikul täpselt kell 9 välja sõita. Meie grupijuht Antonio ajab rahvast valjul häälel üles juba poole 8 ajal. Oleme unised ning veidi pahurad, et peame nii vara ärkama, väljasõiduni on ju veel nii palju aega. Antonio kiirustab inimesi takka, korrutades, et kõik peavad kell 9 bussis istuma. Teeme oma hommikused toimetused, pakime toiduained ja magamiskotid ning viis minutit enne 9 istuvad kõik juba kenasti bussis. Saame grupijuhilt kiita.

Tagasi Reykjavikki sõidame mööda teist teed, veidi põhja suunas läbides Akureyri linna. Teel teeme peatusi, et uudistada geisreid ja koski. Teeme peatuse väljal, kus ümberringi susisevad geisrid ja tugev väävlilõhn. Sõidame mööda ka Myvatni järvest, mille lähedal teeme peatuse, et minna ujuma. Seekord ei ole selleks ujula, vaid koobas, jah koobas, ma ei liialda. Lähme ujuma maa-alusesse koopasse, kus on kuum termaalvesi. Meie grupijuht väljub bussist ning poeb sisse esimesse lähimasse lumega kaetud koopasse, et kontrollida ega vesi ujumiseks liiga kuum ei ole. Esimeses koopas on vesi liiga kuum ning Antonio poeb järgmisesse, et katsuda vett. Lõpuks on sobiv koobas leitud ning seltskond asub teele.

Oleme uudishimulikud, kuid veidi kahtlevad. Õues on talv ja meie läheme lumisesse koopasse ujuma. Poeme kõik riburadapidi koopasse ning asume lahti riietuma. Õhk on jäiselt külm. Vette tuleb minna väga ettevaatlikult, kuna vesi on meeletult kuum, Antonio arvates umbes 44-45 °C juures. Keegi täpselt ei tea. Pistan jala vette, kuid tõmban hetkega välja, vesi on põletav. Teised õpetavad, et ma tuleksin vette aeglaselt ning hõõruksin ka käsi ja keha veega, et harjuda. Olen pooleldi vees ning tunnen, et mul on üheaegselt külm ja põletav olla. Kui lõpuks vees olen, tunnen tõelist naudingut. Islandi loodus pakub imelisi võimalusi. Koobas on täidetud kividega ning isegi vee põhjas on mõned kivimürakad. Tuleme aeg-ajalt veest välja, kuna vesi on kuum ja väsitav. Mõned julgemad ronivad vahepeal ka koopast välja, et ennast lumme kasta. Pärast kuumas vees ujumist ei ole riietumine enam üldsegi külm. Olen lummatud sellest kogemusest! Poeme koopast üksteise järel välja ning mõtleme, et mida küll arvavad turistid, kes veidi eemal jalutavad:) 

Suplemine koopas

Sõidame edasi Akureyri linna poole. Bussijuht Magnus teeb meile kõigile üllatuse, sõidutades meid jõuluasjade poodi. Maja näeb välja nagu laste jõulujuttude raamatutes. Väljas on suur silt, et jõuludeni on veel 316 päeva. Majas mängib jõulumuusika ning kogu poeke on täidetud jõulukaunistuste ja maiustustega. Veidi kõhedust tekitab fakt, et see pood on avatud terve aasta. Vidinate ja kaunistustega on täidetud iga riiul ja laud. Magnus on elevust täis ning demonstreerib mänguahjusid ja piparkooke. 

Jõulupoeke

Bussijuht Magnus

Pärast 12,5 tundi oleme tagasi oma Reykjaviki kodus. Väsimusest hoolimata, oleme üsna kaua ärkvel. Kell on umbes 1.30, kui väljas karjutakse, et virmalised on taevas. Haarame riided ja kaamerad ning mõne minutiga oleme majast väljas, ka need, kes juba voodisse pugenud. Mere ääres on hulk inimesi, pidžaamades korealannad kiljuvad üksteise võidu. Imetleme kaunist mängu taevas. Täiuslik lõpp toredale reisile.

Virmalised Reykjaviki taevas

Reykjaviki linnaekskursioon

Mõned pildid Reykjaviki linnaekskursioonist, mille korraldas eelmisel teisipäeval (05.02) meie EVS koordinaator Julia. Reykjavik on kaunis ja karge...

Esimene nädalavahetus Reykjavikis

Meie maja asub Reykjaviki kesklinnas. Elame koos teiste pikaajaliste vabatahtlikega. Ma ei ole suutnud isegi kokku lugeda, kui palju meid siin on. Lisaks elab meiega koos paks kollane kass, kelle toidukausi kohal ilutseb kirjake “Don´t feed cat. Let him die”. Laupäeva õhtul nägin esimest korda ka oma toakaaslast, kes saabus Islandile juba kaks nädalat tagasi. Ta on prantslanna, kes õpib kodumaal politoloogiat.

Laupäeval veetsime mitu tundi ujulas, kus kõik vabatahtlikud saavad käia tasuta nii palju, kui soovivad. Ujusime ning veetsime aega õues asuvas mullivannis, mille temperatuur on +39 kraadi. Tõeline lõõgastus. Õhtu möödus koos pitsat valmistades ning üksteisega vesteldes.

Islandile jõudes oli ilm väga ilus, meenutades Eestimaa varakevadet. Pühapäeval läks ilm väga kehvaks. Tuul on kohati väga tugev ning laupäeva õhtul alanud lörts asendus lume tuiskamisega. Majaelanikud räägivad, et praegu on ilmaga veel hästi, kuna vahel juhtub ka nii, et tuul kisub pikali ning inimestel palutakse väljas mitte liikuda.

Pühapäeval uudistasime kohalikku kirbuturgu, kus müüdi kõiksugu kraami - riideid, raamatuid, jalanõusid, Islandile omaseid lambavillaseid kudumeid ning toiduaineid. Õhtul käisime jälle ujulas, seekord Reykjaviki suurimas. Saame ka seal käia nii palju kui tahame. Taaskord mõnulesime õues asuvas kuumas basseinis. Tundub, et välibasseinid on siin väga populaarsed. Mõnus on olla kuumas vees lageda taeva all, ümberringi lumi ja meeletu tuul. Õhtul käisime jazzi kuulamas, kahjuks jõudsime kohale üsna kontserdi lõpuosas, kuid saime siiski mõnusa elamuse.

Kohalejõudmine

01.02.2013

Täna on päev, mil mina, Reeli ja Martin lendame Islandile. Äratuskell heliseb keset põnevat unenägu. Kell on 04.00. Tunnen väsimust ja lükkan äratust edasi. 04.09 ajan end üles ning alustan oma toimingutega. Samal ajal kui end riidesse sätin, keeb puder pliidil üle. Aeg liigub meeletul kiirusel. Valmistan endale võileiva, millest jõuan süüa vaid pool viilu. Kuuma pudru asendan müsliga. Kõik on pakitud, kuid kohvri lukud ootavad veel sulgemist. Sõna otseses mõttes istun kohvrile selga ning tõmban vägisi lukku kinni. Pealtnäha vist tunduks võimatu sellega hakkama saada. Kuidagi see õnnestub.

Kell 4.57 näen aknast, et takso, mille tellisin on jõudnud kohale. Haaran veel külmkapist Tallinna kilud ning musta leiva. Olen juba peaaegu valmis, kui uuesti aknast kiikan veendumaks, et takso endiselt ootab, sest kell on juba kokkulepitud ajast mõni minut üle. Taksojuht teeb auto kõrval rahulikult suitsu.

Sõidame vaikuses, kuni küsin väsinud ilmega mehelt, kas ta on alustamas või lõpetamas tööpäeva. Saan vastuseks, et ta on sõitnud öö läbi ning see on tema viimane sõit. Väsimusest hoolimata jätkub meie jutt. Mees küsib minult, kuhu reisin. Vastan, et Islandile ning vestluse jätkuks, et seal pidavat olema väga külm tuul. Mees kohkub hetkeks, kuid lisab ruttu “vähemalt Eestist saab ära”. Selline vastus ei üllata mind, kuid kurvaks teeb siiski. Otsustan, et ma ei hakka looma diskussiooni, mis püüaks teda veenda, et Eestis on hea elada. Paotan vaid üle huulte, et minu arvates on Eestis tore.

Pagasi kaalumisel selgub kurb tõde. Käsipagas on raskem, kui on lubatud. Teenindaja vaatab kalgi pilguga pealt, kuidas surun oma asju äraantavasse pagasisse. Paar kilo jääb siiski paigutamata ning jõuame kokkuleppele, et käsipagas ületab mõned kilod lubatud kogust. Mõtlen endamisi, et kogu jama on selles, et poole mu kohvrist hõivas magamiskott. Mind lohutab see, et nõukaaegne magamiskott oleks enda alla võtnud terve kohvri. Ja just seda magamiskotti soovitas mulle õde, nalja viluks.

Kell 6.50 istume juba Kopenhaagenisse sõitvas lennukis, mis stardib  veerand tundi plaanitust hiljem. Vaatan salongiaknast välja ja arvutan endamisi, et see on mul 15. kord lennukiga õhku tõusta. Veider. Kas keegi teine ka loeb kokku oma edasi-tagasi otsi? Selle mõttega jään ootama, et lennuk saavutaks sobiva kõrguse ning sujuv sõit võiks alata.

Meie kolme pagas seitsmeks kuuks

Kopenhaageni lennujaamas läheb aeg kiiremi, kui olin oodanud. Pärast kuut tundi ootamist alustame sõitu Reykjaviki suunas. Lennukile astudes, tekib teistsugune tunne, kui tavaliselt. Salongis mängib reisijate sisenemise ajal mahe muusika. Minu koht on kahe naeratava naisterahva kõrval. Vahetame paar lauset ning saan teada, et üks neist on leedulanna ja teine poolatar. Hetkeks tekib mõnus muie meie kõigi näol. Mõlema naise suust kõlavad ülistavad sõnad Islandi kohta. Kuna mina olen meist ainus, kes sõidab Islandile esimest korda, siis teevad nad ettepaneku, et ma istuksin aknapoolsele kohale. Istun akna all, naudin kohvi ja jään ootama kohalejõudmist. Lend sujub kenasti ning kolme tunni pärast olemegi Islandil. Tallinnast lahkumisest on möödunud 10,5 tundi. Jätkub sõit lennujaamast linna suunas.

Martin, mina ja Reeli