Reykjavik Midnight Sun Run

Täitsin oma veebruaris seatud eesmärgi võtta osa 24. juunil toimuvast Reykjavik Midnight Sun jooksust. See on juba 21. korda toimuv iga-aastane jooksvõistlus, mis toimub enne päikeseloojangut. Minu 5 km distants algas kell 21.50 ning päike loojus kell 00.03. "Päike loojus" tähendab Islandil seda, et sel kellaajal ei sära päike enam taevas, kuid 24 tundi ööpäevas on valge sellest hoolimata ja nii juba mai keskpaigast. Jah tõesti! Terve maikuu ärkasin öösiti paar korda üles tundega, et olen maganud terve igaviku ning käes on hommik. Siiski näitas kell neil hetkedel vaid veidi enam kui nelja tundi pärast südaööd. Kogen lõputut päevavalgust esimest korda oma elus ning nüüdseks olen sellega juba harjunud. Kuigi jah, tegelikult avastan üsna tihti enda üllatuseks, et õhtust on saanud juba öö ning aeg on minna voodisse und ootama. Veebruaris, kui saabusin Islandile oli väljas pime umbes kella 17 ajal ning mingil hetkel oli iga uus päev eelmisest u 10 minuti jagu pikem. Siinne pimedus pidavat kõige pimedamal ajal kestma peaaegu keskpäevani, nii umbes kella 11-ni.

Jooksuvõistlusele tuli minuga kaasa ka majanaaber maltalane Robert, kes teatas vaid mõned tunnid enne võistlust soovi osaleda. Roberti ettevalmistus võistluseks piirnes vaid ühe minuga kampa löödud trenniga. Kaks tundi enne võistlust tabasin Roberti köögis Saku Originaali (see on Islandil kõige odavam õlu ning kõik minu majakaaslased eeslistavad selle tõttu just seda õlut tarbida) joomas. Olin üllatunud ning küsisin, kas ta suudab pärast õllejoomist veel joosta. Robert teatas selle peale, et varsti hakkab ta veel õhtust sööma. Umbes pool tundi hiljem jõi ta juba teise õlle ning pidas plaani hakata kohvi keetma, et jooksmiseks ikka piisavalt energiat oleks.

Siis selgus, et tal ei ole piisavalt sularaha ning tormasime automaadist raha võtma. Aeg jooksis meiega juba võidu, kuna registreerimise lõpuni oli 20 minutit ning kumbki meist ei teadnud, kus üritus täpselt toimub. Teadsime umbkaudset asukohta ning seda, et sinna on umbes 20 minuti jagu jalutamist. Kuna kell oli juba palju, siis tegin ettepaneku hääletada ning mõne hetke pärast istusimegi juba autos. Pöidlaküüti olen Islandil ka varem kasutanud ning hääletasin juba kuuendat korda. Jah, Eestis ega mujal ei ole ma mitte kunagi tihanud hääletada, kuid Islandil on teine lugu. Inimesed on siin hääletajate vastu väga sõbralikud ning tavaliselt sõidutatakse sind lausa sobiva ukse ette. Jõudsime võistluspaika mõned minutid enne registreerimise lõppu ning tormasime pärast põgusat soojendust stardikoridori. Teadsime kodulehe info kaudu, et veidi suurema osalustasu maksmise korral on lõpetajal õigus saada medal, kuid kahjuks selgus registreerimisel, et jooksjate suure arvukuse tõttu ei ole medaleid enam võimalik saada.

Jooks oli minu jaoks veidi raske, kuna ilm oli külm (+9 kraadi) ning enesetunne ei olnud kiita. Siiski jäin jooksuga rahule, alistasin endale seatud ajalimiidi ning saavutasin 938 jooksja seas 218. koha, sõber Robert sai 74. koha. Pärast jooksu kripeldas vaid mõte, et medal jäi saamata. See mõte jäi segama ka Robertit ning enne koduteele asumist astusime läbi ühe laua juurest, kus silmasime medalite kuhja Robert võttis julguse kokku ning ütles enesekindlalt, et me jooksime, kuid ei saanud medalit. Leti taga seisev tädi vastas selle peale "Oi, aga kas te maksite medali saamise eest?". "Jah" vastas Robert ning näitasime ette oma rinnanumbrid ja selle peale anti meile kaks medalit. Mul oli veidi piinlik tunne, kuna tegelikult me ei maksnud. Aga siis ütlesin endale, et me ju tahtsime maksta, nemad lihtsalt ei võtnud meie raha vastu. Olime mõlemad õnnelikud, et saime endale mälestuseks kauni medali.

Kuna ilm oli jalutamiseks liiga jahe ning kurk jooksmisest kähe, siis võtsime taaskord plaani hääletamise. Peatasime parklast välja keerava auto, mis sõidutas meid üsna kodu lähedale. Kõik sujus kenasti ning otsustasime selle toreda õhtu õnnestunuks kuulutada. Nägemata jäi vaid midnight sun ehk keskööpäike. Järgmine võistlus Reykjavikis 24. augustil. Siis juba 10 km!


P.S Järgmisel õhtul nägin päikeseloojangut, mille sarnast ei ole ma kunagi varem näinud. Kõige võimsam ning värvikirevam vaatemäng, mille osaks olen saanud. Käes oli peaaegu südaöö, kui minu tuppa kostusid majanaabrite valjud kilked ning mööduvad jooksusammud. Tormasin hetkega oma toast välja ning avasin majaukse, et lasta sisse punased päiksekiired, mis kogu linna enda alla olid matnud. Haarasin oma fotoaparaadi ning järgnesin teistele mere äärde. Minu ja teiste emotsioonid olid sarnased nagu veebruaris esimest korda virmalisi nähes. Looduse ilu on mind kisendama ajanud üksnes Islandil. See saareke on kõige imelisem koht maailmas või on asi selles, et mina olen lihtsalt muutunud? Kindlasti mõlemat!

Islandi, inglise ja eesti keel (sõlmes)

Läinud sügisel, kui sain teada, et mind ootab ees Euroopa Vabatahtlik Teenistus Islandil, olin elevust täis ning kujutasin ette, kuidas seitse kuud hiljem koju tulles üllatan kõiki islandi keele oskusega. Üsna pea Islandile saabudes selgus, et mul ei ole võimalik seda keelt õppida. Kord nädalas toimuvatele keelekursustele kohalikku sotsiaalkeskusesse ma ei jõudnud, kuna samal ajal olid meil vabatahtlike koolitused või workcamp´id. Mõni aeg hiljem, kui mul oli workcampide vahel vaba aeg, selgus, et kurused sotsiaalkeskus on õpetaja lahkumise tõttu lõppenud. Kui aus olla, siis see ei kurvastanud mind, kuna tol hetkel leidsin, et islandi keele oskus ei ole vähese rääkijaskonna tõttu eriliseks väljundiks. Igapäevasel suhtlemisel kasutan inglise keelt ning nagu varasemalt kirjutasin, siis on raske leida islandlast, kes ei räägi inglise keelt. Siinse aja jooksul olen kohanud vaid ühte vanahärrat, kes ei mõistnud inglise keelt. Olin tervisekeskuse jõusaalis (siin kohtab jõusaalis ka vanemaid inimesi) kui üks härra minuga islandi keeles juttu tegi. Vastasin talle “I speak only English”. Kahjuks ei osanud ta inglise keeles vastata ning jätkas islandi keeles küsimusega, millest sain aru, et härra pärib, kas olen rootslane. Minu vastus oli napisõnaline “Eistland (Eesti)”.

Mul on hea meel, et praktiseerin siin inglise keelt rohkem kui kunagi varem ning ühel hetkel taipasin, et mõtlen isegi inglise keeles. Olen olnud mõnikord Reykjavikist eemal kaks nädalat ning selle aja jooksul ei ole mul olnud võimalust rääkida eesti keeles. Tagasi Reykjaviki tulles tundsin eesti tüdruku Piretiga suheldes, et mul on raskusi korrektse eesti keelse lause moodustamisega. Kirjutamisel ma seda ei taju, üksnes rääkimisel. Vahel naerame koos üksteise lausete üle, kuna tihti juhtub, et ilusasse emakeelsesse lausesse eksib ära mõni inglise keelne sõna. Teiste juuresolekul räägime ka omavahel inglise keeles, et keegi ei tunneks end halvasti. Vahel kui Piret minu ukse vahelt sisse piilub vastan talle automaatselt inglise keeles. Taaskord saame palju naerda.

Sel nädalal tundsin esimest korda kahetsust, et ma ei mõista islandi keelt. Käisime majakaaslastega kinos vaatamas Euroopa Noortenädala raames toimuvat filmiprogrammi. Filmidele eelnes pikk programmi tutvustus, millest me ei mõistnud mitte midagi. Väga nuriseda ei saa, kuna päris null minu islandi keele oskus ei ole, sest praktiseerin iga päev ujulas kolme sõna – tere, aitäh ja nägemist. Lisaks mõistan peamisi viisakusväljendeid, kuid siiski on seda nelja Islandil oldud kuu kohta äärmiselt vähe.

Nädala alguses saabus info, et alates järgmisest nädalast hakkab meil kord nädalas toimuma islandi keele koduõpe. Esimene tund toimub esmaspäeval. Olen ootusärev, kuid veidi õnnetu, kuna olen sunnitud puuduma kahest järgnevast tunnist, kuna juba teisipäeval sõidan kaheks nädalaks Islandi põhjapoolsesse tippu, et viia läbi oma neljas workcamp. Siiski ootan väga sõitu Põhja-Islandile, et näha sealset looduse ilu ning piirkonda, kus mõnel jahedamal aastal võib näha lund ka juunikuus. Eks näis, mis meid järgmisel nädalal väikses Raufarhöfni külas ees ootab!

islandi keele tähestik

 

 MÕNED VÄLJENDID ISLANDI KEELES (mida ma mõistan)

Góðan daginn (tere hommikust/päevast)

Gott kvöld (tere õhtust)

Bless (nägemist)

Takk fyrir (aitäh)

Frábært (suurepärane)

Hvað heitir þú? (mis su nimi on?)

Èg heiti ... (minu nimi on ...)

Hvað segir þú? (kuidas sul läheb?)

Allt gott (väga hästi)
Skál (terviseks)

Èg tala enska (ma räägin inglise keelt)

Èg er frá Eistlandi (ma olen pärit Eestist)

Integreerumine kohalikku ujulakultuuri

Keskmiselt kuus korda nädalas ujulas käimine tähendab vist seda, et ma olen nelja kuu jooksul juba integreerunud kohalikku ujulakultuuri. Ma tean juba peast ujula avamis- ja sulgemisaegu ning oskan ette aimata, millisel kellaajal on ujulas rohkem või vähem inimesi. Tunnistan, et ma olen ujula haige! Pärast hommikul ärkamist, panen oma peas paika orienteeruva aja, millal täna ujulat külastan. Võib kõlada uskumatult, kuid tunnen ennast veidi kehvasti, kui mul ei ole võimalik mõnel päeval ujulasse minna. Ma ei oleks kunagi arvanud, et ujula võib mulle (inimesele, kes, õppis väga hilja ujuma) hakata niivõrd meeldima. Oma roll on selles asjaolul, et ujulas käimine on meie organisatsiooni vabatahtlikele tasuta ning mul on palju vaba aega.

Islandil on palju asju, mis panevad mind imestama. Ujulakultuur on siin omaette nähtus. Keset tööpäeva võib ujula olla täis rahvast ning sul tekib küsimus, miks need inimesed ei tööta. Jah paljud neist on vanemas eas inimesed, kuid leidub ka hulgaliselt noori, ked naudivad pärastlõunat ujudes ja võttes mullivanni lageda taeva all. Olen terve saare peale külastanud kokku kuut erinevat ujulat: Eskifjörðuris, Selfossis, Hveragerðis, Laugaris ning kahte Reykjavíkis ja kõigis neis on hot tub´id (mullivannid lageda taeva all) ning enamuses ka välibasseinid. Islandile saabudes oli minu jaoks veidi šokeeriv ujuda veebruarikuus õues, kuid nüüd on saanud sellest minu jaoks iseenesest mõistetav fakt, et ka väljas on basseinid.

Siinsed basseinid on täidetud puhta veega kasutamata kloori ja muid puhastavaid aineid. Seetõttu peab alati enne basseini sisenemist pesema end korralikult seebiga ning alasti. Olen kuulnud, et paljude turistide jaoks on see traumeeriv ning nad otsustavad siiki minna duši alla ujumisriietega. “Ujula politsei” on aga säärase juhtumi peale koheselt kohal ning palub reeglirikkujal end lahti riietuda. Selleks, et inimesed end kindlasti enne basseini sisenemist seebiga peseksid, on igas ujulas alati olemas kõigile kasutamiseks vedelseep.

Vesi basseinis (ka sisebasseinis) on tunduvalt soojem kui Eestis, hoogsalt ujudes hakkab isegi palav. Kui olen küllalt ujunud, lähen tavaliselt õue, kus asjuvad mullivannid ning saun. Omaette nähtuseks on kohalikud, kes jahutavad ennast päikeselise ilma korral päevitustoolidel. Väljas on umbes 7-8 soojakraadi, kuid päike see-eest on soe ning Põhjamaale omaselt väga tugev ja kergesti pealehakkav. Kohalike eeskujul võtan ka mina sellest rituaalist osa ning kodus tõden, et päikesest on tekkinud minu kehale ujumisriiete triibud. Vahel, kui päikest väljas ei ole, jahutan ennast peale sauna jaheda õhu käes ning kordan sama rutiini mitu korda. Täiesti tavaline on ka igapäevane aurusaunas käimine. Tean juba täna, et Eestisse tagasi minnes, hakkan kindlasti Islandi ujulaid igatsema. Mine tea, ehk saab ujulaskäimisest minu jaoks harjumus ka Eestis, hoolimata sellest, et meil ei ole mõnusaid hot tub´isid ja välibasseine.

Vabatahtlikuna õllereklaamis

Island on täis üllatusi, samamoodi on üllatusi tulvil ka vabatahtliku elu. Neljapäeval (18.04) osalesin koos teiste meie organisatsiooni vabatahtlikega Reykjaviki filmikooli reklaamvõttel. Teadsime enne kohale minemist vaid seda, et tegemist on reklaami filmimisega ning selga tuleb millegipärast panna värvilised riided.

Kohapeal saime teada, et tegemist on koolitöö raames filmitava õllereklaamiga ning meie ülesanne on joosta tormi õllepudelite järele. Nii me (kaheksa vabatahtlikku) jooksime ühes väikses poekeses Reykjaviki külje all paarkümmend korda edasi tagasi islandi õlle Skjálfti järele. Vaevatasuks kolm pudelit õlut.

Ahjaa....Islandil ei ole lubatud alkoholi reklaamida, see reklaam sünnib vaid filmihariduslikel eesmärkidel. Mine tea, võib olla ajad muutuvad ning ühel hetkel jõuab reklaam vaatajateni. Meie, aga oleme siis arvatavasti tagasi oma kodudes.

Sel päeval oli eriline ka meie õhtusöök, mille prantslanna Juline kõigile valmistas. Mõned päevad tagasi oli tema pere siin ning tõi talle palju prantsuse köögi delikatesse, mida ta nüüd lahkelt meiega jagas: jänese-konjakti pasteet, kitsepiimajuust, teod segamini seentega valgeveinikastmes, spinativõie ning nutriast tehtud või. Jätsin proovimata neist vaid viimasena nimetatu, lihtsalt kuidagi ei lähe alla mõtte süüa nutriat. Kõik teised olid minu jaoks huvitavad maitseelamused. Järgmiste üllatusteni! Videot saab vaadata siin http://vimeo.com/64713450

Vahemaad on väiksed...

Eelmisel nädalal (07-13.04) külastasid Reykjavikki minu Haapsalu õpetajad. Tegemist oli nende töölähetusega, mille raames külastasid nad Reykjaviki külje all asuvat kutsekooli, et tutvuda turismierialade õpetamisega Islandil. Hoolimata sellest, et neil oli selle nädalase reisi jooksul väga tihe ajakava, õnnestus meil kahel korral kohtuda.

Enne Islandile tulekut küsisid õpetajad minult, mida igatsen Eestist, vastasin, et kama. Kui aus olla, siis tegelikult igatsevad minu siinsed majanaabrid seda, sest pärast eesti kultuuriõhut on see nende vaieldamatuks lemmikuks saanud. Õpetajad tõid mulle suure hulga kama ning Kalevi šokolaadi. Minu hea sõbranna prantslanna Juline kallistas mind kõvasti, kui talle seda kingitust näitasin. Tahtsin talle anda ühe paki, kuid Juline palus tungivalt, et hoiaksin kama enda toas ning jaotaksin seda vähehaaval :)

Viimasel päeval enne tagasisõitu õhtustasime väikses kalarestoranis ning pärast einestamist nautisime hilisõhtuses ja jäiselt külmas Reykjavikis elavat muusikat ning üksteise seltskonda. Suur rõõm oli neid kõiki näha. Vahemaad on väiksed!

Eriskummaline vaikus, vihm ja lumi

Eile paistis terve päev väljas päike. Ilm oli imeilus, soojakraade 8 ringis. Tegin jalutuskäigu õhtuses Reykjavikis ning ühel hetkel tabasin end mõttelt, et täna on kõige ilusam õhtu, mida olen Islandil kogenud. Mitte ühestki küljest ei puhu tuul. Mind ümbritseb eriskummaline vaikus.

Öösel kuulsin, et väljas sajab vihma. Sadu jätkus ka hommikul ja lõunal. Pärastlõunal sadas juba lund, õigemini lörtsi. Kui seda aknast nägin, olin end just riidesse sättinud, et minna jooksma, hoolimata sellest, et teadsin, et väljas tibutab vihma. Island on täis üllatusi! Olin andnud endale lubaduse täna joosta. Nii ka tegin. Jooksin ilma kindla sihita mööda värvikirevate majadega täidetud tänavaid, läbimärjana ja õnnelikuna. Ma ei karda külma! Olen põhjamaa tüdruk!

Pärast esimest work camp´i, 17-24. märts

Minu esimene work camp lõppes pühapäeval, 17. märtsil. Nägin peaaegu kõiki oma vabatahtlikke veel viimasel õhtul jazzkontserdil. Tegemist on igal pühapäeval toimuva tasuta kontserdiga, kus olen üsna tihti käinud. Jätsin jazzil hüvasti Satty ja Soo´ga, kes sõitsid lennujaama esmaspäeva varahommikul, enne kella 5. Soo ööbis veel koos teistega (teised kõik jäid Reykjavikki kauemaks) Harbour House´s ning Satty kesklinna hotellis. Sain Soo ja Giacomoga kokku enne jazzi, õhtu oli väga väga külm ning nägime erakordselt võimsaid virmalisi. Virmalised olid nii aktiivsed ja hästinähtavad, et me ei pidanud minema kuskile, kus oleks pimedam, jalutasime lihtsalt mööda Reykjaviki tänavaid ning imetlesime seda kaunist vaatepilti taevas. Soo andis mulle kaks väikest armsat ümbrikut tänusõnadega, ühe mulle ning teise palus Juline´le edasi anda. Giacomo lisas omalt poolt, et ma avaksin ümbriku alles järgmisel hommikul. Nii ka tegin.

Daphne, Giacomo ja Sun võtavad osa veel ka järgmisest work camp´ist, mida juhivad Ellen ja Katka. Sun otsustas alles siin olles, et jääb Reykjavikki veel kaheks nädalaks, teised kaks olid ennast juba varem teise work camp´i registreerinud. Pärast teist work camp´i sõidab Sun Ameerikasse, et külastada Austinit. Katerina jääb veel nädalaks Islandile, et külastada omal käel Akureyri linna (suuruselt teine linn Islandil ning nii-öelda Põhja-Islandi pealinn) ning Austin sõidab tagasi koju teisipäeval.

Pärast work camp´i oli mul nädal aega puhkust. Esimestel päevadel puhkasin end korralikult välja. Kaks eelmist nädalat olid väga intensiivsed, sündmusterohked ning põnevad. Esmaspäeval kirjutasime Juline´ga work camp´i aruande ning kandsime toidukulud eelarve tabelisse. Nägin nädala jooksul veel vilksamisi oma vabatahtlikke ning teisipäeval tuli Austin White House´i Juline´le ja mulle head aega ütlema.

Laupäeval veetsin toreda päeva oma majanaabri ja mulle heaks sõbraks saanud hollandlanna Elleniga. Jalutasime pika tee Reykjaviki loomaaeda, kus veetsime toreda pärastlõuna. Tegelikult ei ole Reykjaviki loomaaed see õige loomaaed nagu meil Tallinnas. Tegemist on pigem farmi meenutava pargiga, kus elavad jänesed, hobused, sead, kitsed, lehmad, hülged, põhjapõdrad ning mõned kalad, roomajad ja linnud. Lisaks olid loomaaias mõned vahvad tegevused ja atraktsioonid lastele :)

Reykjaviki loomaaed

Pühapäeval sain kokku oma work camp´ist kreeklanna Katerinaga, kellega sõime koos lõunat ning võtsime ette pika jalutuskäigu päikselises kuid jahedas Reykjavikis. Õhtul käisime oma vabatahtlikega kõik koos (mina, Juline, Katerina, Daphne, Sun ja Giacomo) kinos ning seejärel taaskord pühapäevasel jazzil. Järgmise päeva varahommikul ootas Katerinat ees tagasisõit koju ning mina sõitsin järgmisesse work camp´i, mis asub 45 km Reykjavikist. Daphne, Sun ja Giacomo jäid veel nädalaks Islandile. Sellest, kuidas möödus minu teine work camp kirjutan juba järgmises postituses.

Koos Katerinaga päikselises Reykjavikis, 24.03.13

Minu esimese work camp´i loo järg

Niisiis jätkan oma esimese work campi lugu...

Olen jätnud mainimata, et minu ja Juline´i campis on väga toredad osalejad. Mäletan, et ütlesin Juline´le juba camp´i kolmandal päeval, et hakkan meie toredaid osalejaid kindlasti taga igatsema. Ka tema oli samal arvamusel. Mulle väga meeldib töö, mida siin teen. Saan siin ellu rakendada kõike seda, mida olen õppinud - andragoogika ja loodusturism. Töötamine inimestega, grupiprotsessid ning giidi-reisisaatja töö. Olen väga õnnelik, et Islandile just seda tööd tegema sattusin. Meie esimene grupp on väga vahva, tekkinud on mõnus grupivaim ning tahe teha kõike koos. Igaüks neist on eriline ning meeldejääv.

11. märts, esmaspäev

Selja taga on väga tegus nädal ning algamas on work campi teine nädal. Olen nädalavahetuse ekskursioonist veel väga väsinud. Jalutan hommikul kööki ning minu majakaaslane ja hea sõber Ellen ütleb mulle, et ma näen kehv välja. Tunnen seda ka ise. Terve nädala olen vajunud voodisse väga väsinult. Mõnel hommikul ärkan siiski juba enne äratuskella. Ma ei tea, kas olen juba work camp´i rütmiga harjunud või on see vastutustundest tingitud.

Sel nädalal alustavad vabatahtlikud tõsisemalt tööga. Poisid toovad poest banaanikastid, kuna ühiselt otsustati, et võtame koolidesse kaasa erinevad pakendijäätmed ning palume õpilastel need sorteerida ning asetada õigesse niiöelda konteinerisse. Kastidele antakse ka ilus väljanägemine. Vabatahtlikud värvivad kastid erinevat värvi, et need näeksid välja täpselt sellised, nagu Islandi pakendikonteinerid. Maalime paberile ka oma riigilipud, mis koolidesse kaasa võtame. Igaüks tutvustab paari lausega ennast ja oma kodumaa keskkonnaalaseid algatusi.

Esmaspäeva õhtul teeme taaskord Juline´ga süüa. Mina valmistan lillkapsa-porgandi-kartuli supi ning Juline prantsusepärase koogi. Supp maitseb kõigile ning taaskord küsivad nad minult, kas seda on keeruline teha.  Katerina küsib minult ka retsepti, et saaks hiljem kodus seda järele proovida. Vastan, et see on väga lihtne, vaid kolme koostisaine keetmine ning maitsestamine. Ühel õhtul palus itaallane Giacomo söögilauas kõigi tähelepanu ning ütles, et talle on väga maitsenud kõik road, mis ta work camp´i jooksul on söönud. Giacomo lisab, et Korea lõunasöök ning Eesti kapsa-hakkliha hautis ei näinud enne sööma asumist just kuigi isuäratavad välja, kuid üllatasid teda positiivselt.

12. märts, teisipäev
Eelmisel nädalal panime paika keskkonnaalased mängud, mis vabatahtlikud koolides läbi viivad. Küsimused on juba koostatud ning täna jätkavad vabatahtlikud materjalide ettevalmistamisega. Soo ja Daphne viivad läbi 0X mängu, lugedes õpilastele ette keskkonnaalaseid fakte ning paludes neil nõustudes valida 0 ning mittenõustudes valida X. Selleks maalivad nad kartongile vastavad tähed. Muuseas kaartide materjaliks on vanad pitsakarbid - ökoloogiaalase teadlikkuse suurendamiseks just sobivad. Katerina ja Satty töötavad jaapani kaardimängu "Karuta" kallal. See idee tuli jaapanlaselt Satty´lt. Koos maalitakse kaartidele vastuseid illustreerivad pildid. Eriliselt jääb silma Satty ja Soo joonistamisoskus.

13. märts, kolmapäev
Homme on meil ees esimene esitlus koolis. Kokku on neid kaks. Plaansime küll rohkem esitlusi, kuid viimasel minutil ütles üks kool ära. Niisiis homme on üks esitlus ning ülehomme teine. Vabatahtlikud teevad veel viimased ettevalmistused, tarvis on pakendikastidele kleepida vastavad nimetused. Pärast lõunasööki oleme planeerinud selles samas kultuurikeskuses, kus eelmisel nädalal mänge läbi viisime, teha nii-öelda peaproov. Oleme kohale kutsunud Art and renovation work camp´i, kelle peal katsetame mänge. Tutvustame igaüks ennast ning ütleme paar sõna oma kodumaa keskkonnaalaste probleemide kohta. Tutvustus osutub kuidagi kentsakaks ning otsustame, et homsel esitlusel tutvustame vaid ennast ning ütleme paar sõna selle kohta, miks Islandile tulime. Juline ja mina räägime homme oma EVS-i ning meie vabatahtlikud oma work camp´i kohta. Jälgime Juline´ga aega, mis kulub mängude läbiviimisele ning seda, kas ettevalmistatud küsimused on osalejatele arusaadavad. Saame Art and renovation camp´ilt mõned ideed, kuidas esitlust lihvida ning oleme ootusärevad homse suhtes. Tänane õhtusöök tutvustab saksa kööki. Daphne ja Giacomo valmistatavad sakslaste seas armastatud šnitsli ning praekartulid.

Satty

Juline

Satty & Austin

14. märts, neljapäev

Pärast hommikusööki tulevad vabatahtlikud meie juurde White house´i ning seejärel lähme kõik koos kooli. Tee kooli on pikem, kui olime arvanud. Esitluseni on jäänud väga vähe aega ning tormame kooli juba peaaegu jooksujalu, käes värvilised kastid ning muu vajalik materjal. Jõuame kohale mõned minutid peale kella 9, õpilased on juba klassiruumis ootamas. Seame üles tehnika ning paigutame ümber lauad ja toolid. Juline ütleb avasõnad tutvustades algavat esitlust ning meie tegevust Islandil. Seejärel saab igaüks öelda paar sõna enda kohta ning rääkida sellest, miks ta on Islandile vabatahtlike töölaagrisse (work camp´i) tulnud.

Vaatama tuleb ka selle kooli õpetaja, kellega Juline esitluse aja kokku leppis. Pärast presentatsiooni küsib ta, kas meil on veel palju esitlusi ees. Vastame, et kahjuks tühistas üks kool meie külaskäigu, kus oli meile lubatud kaks klassi ning seetõttu on meil ees vaid üks esitlus homme. Selle peale pakub too õpetaja välja, et kui meil on soovi, siis võiksime teha 10 minuti pärast uue esitluse teises klassis. Mõeldud, otsustatud! Teeme esitluse! Oleme kõik rõõmsalt meelestatud. Järgmine esitlus läheb juba ladusamalt, ka sihtgrupp on noorem ning seetõttu sobitub paremini meie küsimustega. Eelmise grupi jaoks olid küsimused liiga lihtsad.

Jaapani mäng Karuta

Giacomo ja Sun´i töötuba

OX mäng

Jaapani Karuta

Pärast lõunasööki oleme planeerinud oma vabatahtlikele linnaorienteerumise mängu. Mängijatel tuleb üles leida erinevad Reykjaviki objektid ning nende juures pilti teha. Kusjuures tegemist ei ole tavaliste objektidega, ikka sellised humoorikatega, mis tahavad loovat lähenemist. Näiteks tuleb teha pilt lunniga. Viimane ei ela kindlasti mitte Reykjavikis:D ning mängijate valik on, kas teha pilt suveniiripoes mängulunniga, pildistada postkaarti vms. Kuna meil on 7 osalejat, siis palume neil moodustada kaks paari ning ühe kolmiku. Võidab see tiim, kes jõuab kiiremini tagasi Harbour House´i. Giacomo ja Austin peavad juba plaani, et jaotavad objektid omavahel ära, kuid seda kuuldes määrame Juline´ga reegli, et kogu tiim peab olema pildi peal. Seega peavad nad paluma, et keegi mööduvatest inimestest neist pildi teeks. Ütleme, et takso kasutamine on keelatud, kuid lubatud on pöidlaküüt. Meile on siin pidevalt räägitud, et islandlased on väga lahked ja võtavad alati hääletajad auto peale ning see on turvaline.

Sel ajal, kui vabatahtlikud mängivad linnamängu, lähme meie Juline´ga auhindu ostma. Sõidame bussiga linnaservas asuvasse kaubanduskeskusesse. Võitjatele ostame riidest kotid kirjaga "Recycle or die". See auhind sobib hästi meie work camp´i teemaga. Lohutusauhindade leidmine aga osutub keeruliseks. Käime tükk aega nõutud näoga ringi, kuni meil tekib idee osta erinevad istutamiseks mõeldud seemned

Võistluse võidavad Giacomo ja Austin, kes saavad endale riidest kotid. Teisele koha saavutavad Sun ja Satty ning kolmandana saabuvad tüdrukud - Daphne, Katerina ja Soo, kes põhjendavad suurt ajakulu sellega, et täitsid ka viimase ülesande, mis oli vabatahtlik. Juline´l on idee osta neile selle eest lohutusauhinnaks šokolaadimunad, mida hetkel poodides  seoses saabuva lihavõttega müüakse.

15. märts, reede

Täna ennelõunal on meil taaskord presentatsioon koolis. Seekord on tegemist katoliku kooliga, kus on hoopis teine õhkkond. Õpilased kuulavad väga hoolikalt ning küsivad asjalikke küsimusi. Räägime Juline´ga õpilastele enne mängude alustamist ka sellest, mis on EVS ning kuidas selles projektis osaleda. Mängude läbiviimine läheb väga kenasti ning oleme kõik sellega väga rahul.

Pärast presentatsiooni anname vabatahtlikele vaba aja ujulas käimiseks ning meie Juline´ga lähme oma koju White House´i. Oleme White House´i ja Harbour House´i vahel igapäevasest jalutamisest (umbes 20 min) väsinud ning Juline teeb ettepaneku hääletada. Ütlen talle, et ma olen kindel, et me ei saa autot, kuna seisame tee ääres, kus autodel on veidi keeruline peatuda. Ootame veidi aega ning kõnnime seejärel pettunult edasi, samal ajal siiski kätt märguandeks üleval hoides. Viimaks peatubki üks hiigelsuur masin (islandlaste jaoks tüüpilises mõõdus auto). Tegemist siis vanakooli maasturiga, mis nähtud ameerika filmidest. Ronime peale ning sõit võib alata. Juhiks on umbes 70 kanti pikajuukseline habemes härra, kelle väljanägemine meenutab tõelist hipit. Härra räägib kenasti inglise keelt (nagu enamus temavanuseid) ning küsib kohe, kust me pärit oleme. Kuuldes, et Juline on Prantsusmaalt hakkab ta muljetama sellest, kuidas ta 1974. aastal sinna reisis. Veidi muljetanud, pöördub ta sama küsimusega minu poole, vaadates samal ajal mind esipeeglist. Härra läheb küll teist teed, kuid saame temaga üsna kodule lähedale. Täna hääletasin esimest korda elus. Teinekordki.

Õhtusöögi valmistamiseks lähen tagasi Harbour House´i. Täna on teemaks Ameerika köök ning olen Austiniga koos söögivalmistamise tiimis. Esimestel päevadel viskasime nalja ja küsisime Austinilt, kas ta teeb ameerika kultuuriõhtul meile hamburgerid. Tema aga haaras sellel mõttel sabast ning meie nali saigi teoks. Siiski veidi teisel moel - taimetoitlaste burgerid ehk paprika, porgandid ja muu tervislik kraam saia vahel.

16. märts, laupäev

Täna läheb meie work camp koos Juline´i ja Art and renovation camp´iga ühepäevasele Golden Circle & Blue Lagooni reisile. Mina jään Reykjavikki neid ootama. Käin päeva jooksul poes ning valmistan nende tagasituleku ajaks õhtusöögi. Poeskäimine tekitab mulle veidi peavalu, kuna muretsen selle üle, kas ikka eelarves püsin. Seekord lähen poodi üksinda, igapäevaselt käime Juline´ga koos. Tema oskab hästi arvestada, kui palju midagi on tarvis osta. Ostan õhtusöögiks vajaliku kraami ning mõned toiduained, mis tarvis hommikuks. Valmistan õhtusöögiks läätsesupi, mida olen korduvalt ka kodus teinud ning seetõttu tean, et see tuleb alati välja. Magustoiduks teen õuna-hapukoore koogi (hapukoore asemel kasutan siinses poes leiduvat ja paljude seas kiidetud islandi skyr´i). See on veidi meie hapukoort meenutav piimatoode, mida on võimalik osta nii maitsestamata kui ka magustatud kujul. Õunakook tuleb kenasti välja, kui mitte arvestada seda, et põhja ära kõrvetan :D

Tänaseks oleme planeerinud ka hüvastijätupeo, kuid pärast õhtusööki on kõik väga väsinud ning vajuvad voodisse, sest selja taga on pikk ekskursioonipäev. Kahjuks jääb meie viimane koosolemise õhtu ära. Ees on veel homne ühine lõunatamine.

17. märts, pühapäev

Enne lõunat jalutame Juline´ga Habour House´i. Kell on umbes 11 paiku ning teel kohtame oma vabatahtlikke, kes minemas kohalikule kirbuturule. Kirbuturg toimub Reykjavikis igal laupäeval ja pühapäeval. Lepime nendega kokku, et mina ja Juline ostame lõunasöögiks vajalikud koostisained, et valmistada sushit. Täna on jaapani lõunasöök. Oleme poest tagasi ning Juline alustab riisi keetmist. Mõne aja pärast saabub ka Satty, kuna tema on tänases toimkonnas. Kui riis on jahtunud, alustame üheskoos sushi valmistamisega. Veidi hiljem saabuvad ka teised vabatahtlikud, kes tahavad õhinal sushi valmistamist proovida. Meie üllatuseks on ühel hetkel laual viis taldrikut sushit üheksale inimesele. Maitsev lõunasöök võib alata. Pärast lõunasööki kuulutame work camp´i lõppenuks. Kogesin kahe nädala jooksul rohkelt vahvaid emotsioone ning õppisin palju uut erinevate kultuuride kohta. Meil oli väga mõnus grupp väga avatud ja põnevate inimestega ning mul on hea meel, et sain oma esimest camp´i koos Juline´ga juhtida.

Õhtul saame veel enamikega kokku igal pühapäeval toimuval jazzil. Jalutan kontserdile, kui näen väljas virmalisi. Minu work camp on neid terve siinoleku aja oodanud. Nüüd nad saabusid. Ilus lõppakord meie work campi´l e. See oli minu esimese work camp´i lugu.

Minu esimene work camp, 5-17. märts

Olen oma blogi jätnud unarusse, kuid see ei tähenda, et vahepeal ei ole midagi põnevat toimunud. Vastupidi. Siinsed päevad on olnud väga tegusad ja täis põnevaid elamusi. Raske on sõnadesse panna ja edasi anda seda, mida siin kogen. Seda kõike on nii palju. Kuskilt tuleb alustada. Püüan oma blogiga ree peale saada, kuid hetkel midagi ei luba. Märtsis alguses alustasin tööga, viies läbi oma esimese work camp`i. Work camp ehk vabatahtlike töölaager kestab tavaliselt 2 nädalat ning iga camp on erineval teemal. Minu ülesanne on olla nendes campides team leader ehk grupijuht. Tavaliselt on igas campis 2, vahel ka 3 juhti. Liidrid saadavad enne campi algust osalejatele e-maili, kus tutvustavad ennast ning täpsustavad üle, millal ja kus on kohtumine ning mida on tarvis kaasa võtta. Enne campi algust koostavad liidrid ka campi kahenädalase ajakava igaks päevaks. Campi juhtisin koos prantslanne Juline´ga, kellega meil oli väga hea klapp ja koostöö campi algusest lõpuni. Meie campi nimi oli "Eco messengers in Reykjavik", mis tähendab, et camp sisu on ökoloogia ning vabatahtlike töö tulemusel valmib esitlus, mis viiakse läbi erinevates koolides õpilastele, et suurendada noorte seas ökoloogiaalast teadlikkust. Järgnevalt siis sellest, mis kahe nädala jooksul juhtus:

5. märts, teisipäev

Kohtume osalejatega kell 14.00 White houses (meie organisatsiooni nii-öelda peamaja ja meie kodu). Olen ootusärev. Tean, millest me rääkima hakkame, kuid muretsen, et midagi ei ununeks. Peaaegu kõik osalejad on enne kokkulepitud aega kohal, paar inimest saabuvad pärast täistundi. Inimesed võtavad istet ning teevad üksteisega juttu. Mõned minutid hiljem alustame avasõnadega, tervitame osalejaid, tutvustame ennast ning palume igal osalejal öelda paar sõna ka enda kohta. Meie grupi moodustavad: Sun ja Soo Lõuna-Koreast, Satty Jaapanist, Giacomo Itaaliast, Austin Ameerika Ühendriikidest, Katerina Kreekast ning Daphne, kes on terve oma elu veetnud Saksamaal, kuid on tegelikult 100 % kreeklane. Osalejate vanus 19-25. Täna ma veel ei tea, et neist saavad mu uued vahvad sõbrad. Viime läbi mängu, mille eesmärk on õppida selgeks üksteise nimed. Nimed jäävad meelde kergemini, kui arvasin. Eelmisel õhtul püüdsin õppida aasialaste nimesid, kuid tulutult, mitte kuidagi ei jäänud nende nimed meelde. Tutvustame osalejatele järgneva kahe nädala ajakava ning tööd, mis neid ees ootab. Koostame üheskoos ka toiduvalmistamis- ning nõudepesutiimid. Hommikusöögi eest hoolitseb igaüks ise, lõunasöögi valmistavad kaks inimest, samuti kaks inimest õhtusöögi. Samamoodi on ka nõudepesemisega. Igapäevase poeskäimise eest hoolitsevad team leaderid.

Pärast tutvumist ja osalustasu maksmist anname grupile vaba aja, kuna mina ja Juline ning teise täna alanud work campi liidrid (Art and renovation work camp, mida juhivad Lisa ja Aicha) asume valmistama õhtusööki. Alati on tavaks teha esimesel päeval White house´s ühine õhtusöök, kui samal päeval alustavad kaks uut work campi. Enne, kui lähme poodi vajaliku toidukraami järele, juhatan vabatahtlikud ujulasse aega veetma. Mõni tahab vaid näha, kus ujula asub ning millises seisukorras see on. Üks noormees ütleb, et on kuulnud, et siinsed ujulad ei ole väga heas korras. Vaidlen talle vastu, sest kõik Islandi ujulad, kus olen käinud, on väga heas seisus. Noormehed otsustavad jääda ujulasse, neiud, aga tahavad samal ajal kasutada internetti. Mina, Juline, Aicha ja Lisa lähme toidukraami järele. Õhtul on tarvis ära toita 25 inimest: kaks work campi ning mõned uued EVS vabatahtlikud (märtsi esimestel päevadel saabunud itaallased ja poolakad, kes hakkavad team leaderiks nagu minagi) ning osalevad work campis 3-4 päeva, et tutvuda team leader´i tööga. Itaallased aitavad meid pasta bolognese valmistamisel ning Lisa teeb maitsva šokolaadikoogi. Nii suure koguse pasta keetmine võtab väga kaua aega. Vabatahtlikud istuvad juba söögilauas, kui me alles vett keedame:)

Pärast õhtusööki oleme plaaninud mängida tutvumismänge, kuid kahjuks on kõik osalejad väga väsinud ning otsustame õhtu lõppenuks kuulutada ning Juline, mina ja meie 7-liikmeline work camp jalutame ca 20 min kaugusel asuvasse ööbimispaika mis on nende koduks kaks nädalat. Tegemist on Worldwide Friends organisatsiooni kasutusse antud ühe Reykjaviki vanima majaga (umbes 120 a), kus on üsna spartalikud tingimused. Seda maja kutsume Harbour House´ks. Mõned osalejad on väga üllatunud näoga, kuid seda oli ka oodata. Ööbimine on naridel ning vabatahtlike käsutuses on tualetiga ühine duširuum, kus pikemad poisid võivad ettevaatamatusest pea ära lüüa. Viskan nalja öeldes Ameerika noormehele, et see siin on elu nagu armees, mille peale ta rahulolevalt muigab ning järeldan sellest, et tema jaoks on see üsna põnev paik ööbimiseks. Õhtu on üsna hiline ning asume Juline´ga tuldud teed tagasi White house poole, et puhata end välja järgmiseks tööpäevaks. Õhtu on jalutamiseks mõnus, hoolimata sellest, et tuul on veidi tõusnud.

6.märts, kolmapäev

Täna ootab meid ees esimene täispikk tööpäev koos campiga (veedame järgnevad kaks nädalat nendega). Iga tööpäev algab kell 10, mis tähendab, et lahkume Juline´ga majast umbes 9.30, kuna Harbour house´i jalutamine võtab aega. Umbes poole 9 ajal avan majaukse, et minna garaaži pesema (meie duširuum asub garaažis). Ma ei suuda uskuda oma silmi. See ei ole lihtsalt võimalik, väljas on suured lumehanged ning ülitugev tuisk. Seisatan hetkeks ja vaatan lund nagu laps kingipakki. Siiski taipan sulgeda uks, kuna lumi tungib tuppa. Eelmine õhtu oli ju nii ilus, umbes +3 kraad (ja tegelikult oli eelmine nädal veelgi soojem +7 kraadi). Nüüd koidab mulle see, mida Juline eile Islandi ilma kohta vabatahtlikele ütles. Islandi ilm võib hetkega muutuda! Näen, et tuul on garaaži ukse lahti löönud ning lumi on sisse tunginud. Lumehanged on vaat, et põlvini. Olen sunnitud kiirelt otsustama, kas sumpan läbi lume garaaži, mis arvatavasti on väga külm või sean sammud kohalikku ujulasse, mis asub väikse jalutuskäigu kaugusel. Valin viimase, hoolimata sellest, et ma ei ole kindel, mis kell ujula täna avatakse. Kuna aega on vähe, siis tõmban riided öösärgi peale. Torman veel köögist läbi ning näen Lisat, kellel samuti ees esimene täispikk tööpäev. Küsin, kas ta on teadlik, mis väljas toimub ning teen ettepaneku minna ujulasse. Lisa arvates on ujula avatud alates kell 6.30. Jääme sellele lootma. Teel ujulasse sumpame hangedes ning võitleme lumetuisuga, mis püüab meid pikali kiskuda. Uskmatu jõud on siinsel tuulel. Tunnen end kui Vilde romaanis "Külmale maale". Oleme ujulast tagasi õigel ajal ning vahepeal on Juline näinud meie bussijuht Magnust, kes lubab meid autoga Harbour house´i visata. Milline õnn! Tänase ilmaga kõnniksime sinna vähemalt tunnikese. Tuulest on saanud minu jaoks juba torm. Vaevalt, et islandlased seda nii nimetavad, see on lihtsalt üks tuuline päev. Nende jaoks on ehk veidi üllatav, et nõnda palju on lund, kuna Reykjavikis sajab lund harva. Esimesel nädalal osalevad meie tegemistes ka uued EVS vabatahtlikud Alice, Claudio, Maria ja Eneida. Teel Harbour House´i arutame Juline´ga tänase päevakava üle. Oleme sunnitud tegema muudatusi ning leidma alternatiivi pärastlõunaks planeeritud linnaekskursioonile. Sellise ilmaga ei saa mingisugusest ekskursioonist juttu olla. Õnneks hommikuks oleme ajakavasse planeerinud filmivaatamise, see sobib hästi tänase ilmaga. Linnaekskursiooni asemele leiab Juline kärmelt asenduse. Tal on plaan panna kinni ruum kesklinnas, kus saaksime läbi viia mänge. Meie organisatsioonile on see tasuta. Teeme kiire peatuse, et broneerida ruum. Jookseme lumetuisus mööda kesklinna. Raske on edasi liikuda, kuna tuul on tugevalt vastu. Samal ajal lõkerdame Juline´ga naerda. Kõige rohkem teeb nalja see, kuidas Juline oma lumelauatamise prillidega välja näeb. Ülinaljakas. Magnus, Alice, Claudio, Maria ja Eneida ootavad autos. Oleme elusalt tagasi ning jätkame sõitu. Mikrobussi rattad kisuvad paremale ja vasakule, raske on teel püsida, kuid Magnus on väga osav autojuht. Ahjaa tegemist on ülivana bussiga, kus on ainult kolm esiistet. Tagumine rahvas istub mingisuguse tööriista kola otsas. Kuulen tagant teiste kilkeid, mis reageerivad teeolude peale. Jään rahulikuks, kuna olen ka Eestis tuisuga liigelnud.

Harbour House jõudes anname vabatahtlikele kiire reportaaži ilma kohta. Seletame, et väljas on külm ning tuul on meeletu. Vabatahtlikud on kenasti lõpetanud hommikusöögi ning poisid pesevad nõusid. Seame valmis tehnika ning asume filmi vaatama. Vastavalt work campi teemale oleme valinud ka filmi. See on keskkonnateemaline film “Home”, mis toob vaatajani mõtlemapanevad faktid inimese mõjust loodusele. Pärast filmivaatamist palume kõigil avaldada nähtu kohta arvamust. Osalejad on veidi kidakeelsed ning arutelu läbiviimine osutub keeruliseks. Abistame neid suunavate küsimustega ning lõpuks paneme kirja filmi peamised sõnumid. Seejärel teeme pausi ning palume Daphnel ja Katerinal koostada nimekiri koostisainetest, mida nad lõunasöögi valmistamiseks vajavad. Juline, mina, Claudio ja Eneida lähme toidukraami järele. Õnneks on toidupood mõne minuti jalutuskäigu kaugusel, kuid sinna jõudmine osutub siiski katsumuseks. Tuul on endiselt ülitugev, võitleme, et mitte kukkuda. Itaallaste Claudio ja Eneida näost on näha, et neil on väga väga külm. Samal ajal on see nii naljakas ning ma ei suuda kuidagi naeru pidada. Tuule tõttu on väga vaevaline liikuda ning selleks, et kiiremini kohale jõuda hoiame üksteisel käest kinni. Fantastiline pilt, kui vaid saaks seda emotsiooni jääduvustada!

Daphne & Katerina nõu pidamas

Meie grupi teised liikmed

Pärast lõunasööki lähme kultuurikeskusesse, kuhu hommikul ruumi broneerisime. Oleme sinna kutsunud ka Art and renovation campi, kuid kehva ilma tõttu tuleb kohale vaid Aicha ja uued EVS-id, kes abistavad work campi. Väljas liikumine on vaevaline, kuna endiselt mässab tuul ning Giacomo küsib minult, kelle idee oli õue minna. Kohale jõudes Lepime Julinega kokku, et ma viin läbi mõned nimemängud ning grupidünaamika harjutused, mis näitlemistundidest meelde jäänud. Seejärel palun osalejatel jaotuda paaridesse ning annan neile aega üksteisega vestelda ning palun kõigil hiljem esitleda oma paarilist kolme lausega, millest kaks on tõesed ning üks väär. Kuulajad saavad võimaluse otsustada, milline väide on väär. See harjutus meeldib kõigile ning mõned faktid on nii naljakad, et oleme kõik koos kõhust kõverad. Saame üksteise kohta teada palju huvitavat. Tunnen, kuidas vabatahtlikud järjest avanevad ning tekkimas on mõnus grupivaim.

Pärast mänge lähme tagasi Harbour House´i, kus itaallase Giacomo juhtimisel valmib tänaseks õhtuks pasta carbonara. Söögilauas saame teada, et itaallased on võimelised pasta nimel sõdu korraldama. Ma ei tea, kas tegemist oli keelelise arusaamatusega või oli see tõesti nii, et kunagi elas keegi Carbonara ja peeti sõda pasta pärast. Usu või ära usu. Ainult itaallased on tõsised, teised ei suuda naeru pidada:) Ka vikipeedia ei oska seisukohta võtta. Pärast õhtusööki vaatame üheskoos filmi "Reykjavik 101". Olen seda juba korra näinud. Tegemist on filmiga, mis tehtud nagu nimigi ütleb Reykjavikis, kesklinna kurikuulsas 101 piirkonnas, kus ka minu elukoht asub. Vaatasin seda filmi koos oma majakaaslastega päev või paar pärast Islandile jõudmist. Nüüd teist korda vaadates kogen juba äratundmisrõõmu. Filmi vaatamisega liitub ka meie töömees Magnus, kes on tulnud akent parandama, kuna mõned vabatahtlikud kurtsid, et magada on jahe. Aeg on juba üsna hiline, kuid Magnus on nõus meiega filmi lõpuni vaatama ja meid tagasi koju sõidutama.

7. märts, neljapäev
Hommikul saame teada, et pärastlõunaks planeeritud jäätmekeskuse külastus jääb nendepoolsel põhjusel ära. See tähendab taaskord päevakava ümbermängimist. Alustame hommikut ajurünnakuga keskkonnaprobleemide teemal ning püüame välja selgitada, millise sõnumi tahab meie grupp kooliõpilastele viia. Paneme kirja palju mõtteid ning lepime kokku, et järgmisel päeval alustame kodikava kirjapanemisega. Täna on meil Korea lõunasöök. Sun ja Soo valmistavad kaks erinevat riisi ning veidi magusa maitsega hakkliha. Kõik kiidavad hakkliha, kuna selle maitse on väga eriline ning meeldivalt üllatav. Korealased reedavad maitsva roa saladuse, nad on kodust kaasa võtnud spetsiaalse kastme hakkliha jaoks, mida siin kahjuks ei müüda. Laual on ka värske salat, kuid Sun selgitab enne lauda istumist, et korealaste laual seda ei leidu, selle valmistas ta meile, kuna eurooplased armastavad seda sagedasti süüa. Magustoiduks limpsime karamellikomme, mis Soo on Koreast kaasa toonud.

Pärast lõunasööki viin läbi väikse islandi keele tunni. Põhilised ellujäämisväljendid meie vabatahtlikele ehk tervitamine, oma nime ütlemine ning numbrid 1-10. Enne kui alustame, ütlen kõigile, et nad minult palju ei ootaks ning küsimusi ei küsiks, kuna mul on olnud vaid 3 korda põhiliste väljendite õppimise tunde. See teeb kõigile nalja ning õhutab neid pommima mind küsimustega :) Pärast keeletundi viime Juline´ga oma grupi linna uudistama. Jalutame mööda Reykjaviki armsaid tänavaid järve äärde, külastame Islandi suurimat kirikut Hallgrímskirkjat ning joome kohvi ja naudime kooke Reykjaviki kõige hubasemas kohvikus Babalu. See kohvik meeldis mulle esimesest korrast ning armastan seal nädalavahetustel käia. Meie grupiliikmed kiidavad kõik sealseid kooke, mis viivad keele alla.  Pärast toredat ajaveetmist jätame oma vabatahtlikud hõrgutisi nautima ning lähme Julinega tagasi Harbour House´i. Täna on Eesti ja Prantsusmaa kultuuriõhtu. Koos kaks nii erinevat kultuuri. Valmistan kapsa-hakkliha hautise, mis on minu peres tavaliseks toiduks ning Juline otsustab magustoiduks teha creppe. Alustan põhiroaga ning kõik sujub kenasti, kuni Juline alustab creppidega Olen varemgi proovinud tema imehäid creppe, kuid seekord raputab Juline pead, kuna ta ei ole taignaga rahul. Veidi endaga nõu pidanud, asub ta küpsetama. Millegipärast ei taha need kuidagi välja tulla. Pärast mitut ebaõnnestunud katset, soovitan tal panni välja vahetada. Ka teise panni kasutamine ei anna oodatud tulemusi. Täna lihtsalt ei tule crepid välja. Juline on täis prantslastele omast emotsionaalsust ning muutub üha tulisemaks. Heidan tema küpsetamise üle nalja ning proovin ka ise järgi milles asi on. Mõni crepp isegi õnnestub. Arvan, et ta on liiga kärsitu. Oleme kokkulepitud õhtusöögi ajast juba üle läinud. Juline on siiski rahulolematu ning otsustab, et uurib järgi täpse retsepti ning küpsetab mõnel teisel päeval uuesti. Seekord valmistas ta taigna mälu järgi. Kui vabatahtlikud lõpuks saabuvad ning meid keset suurt segadust köögis itsitamas näevad, küsib üks noormees, kas me oleme sõõgitegemise ajal napsu võtnud. Vastus on ei, lihtsalt täna ei ole creppide valmistamiseks hea päev. Niisiis on täna vaid Eesti õhtu.

Kapsa-hakkliha hautis saab üllatava heakskiidu. Taaskord olin arvanud, et eesti toit on teiste rahvaste jaoks liiga võõras. Kõik söövad hoolega ning küsivad, kuidas seda tehakse. Kas see on väga keerline? Pärast õhtusööki teen esitluse Eesti kohta. Üks noormees küsib, kas ma olen oma kultuuri üle uhke. Minu vastus on jaatav ning lisan, et kui ma ei oleks selle üle uhke, siis vaevalt ma praegu esitlust teeksin. Räägin sellest, kui vähe aega on eestlased olnud vabad ning kõik vangutavad pead. Raske on uskuda, et seda on olnud vaid kahe põlvkonna jagu. Näitan pilte Tallinnast, Eestimaa loodusest, talvest ning laulupeost. Eriskummalisena tundub fakt, et talvel on võimalik kasutada liiklemiseks jääteed ning jõuluks sööme verest tehtud vorste. Kuulajate näod venivad pikaks, kui viimast mainin. Lisan naljatades, et eestlased on tõesti üks veider rahvas :) Nõnda möödub õhtu tutvustades üht väikest tundmatut riiki, minu kodumaad.

Korea lõunsöök

linnaekskursioon

Satty (Jaapan) & Sun (Lõuna-Korea)

Daphne (Saksamaa) & Austin (USA)

Giacomo (Itaalia) & Soo (Lõuna-Korea)

Kapsa-hakkliha hautis

Eesti kultuuriõhtu

8. märts, reede

Tänase päeva eesmärk on panna paika koolides tehtava esitluse kondikava. Meie vabatahtlikud on hommikul veidi unised ning vähese motivatsiooniga. Oleme Juline´ga mures, kuna aega on vähe, esitlused toimuvad juba järgmisel neljapäeval. Raske on gruppi käivitada. Tunneme, et nad ootavad meilt ideid. Tegelikult peaksid ideed tulema neilt. Siiski otsustame üheskoos, et koolis tehtavate esitluste väljundiks on erinevad mängud, mis põhinevad keskkonnaalastel küsimustel. Utsitame oma vabatahtlikke takka ning tööpäeva lõpuks on juba mõned küsimused Interneti abiga kokku pandud.

Täna on Jaapani kultuuriõhtu ning Satty valmistab meie õhutusel sushit. Lähme Juline´i ja Satty´ga poodi vajalikke koostisaineid muretsema. Teel arutame selle üle, kas pood on lahti kella 18 või 18.30 ni. Sisetunne ütleb, et täna on see päev, kui pood pannakse kinni varem. Muudame liikumiskiirust. Eestlane, prantslane ja jaapanlane poodi jooksmas. Kohale jõudes peame kahjuks tõdema, et kauplus on juba suletud. Meil on eelmisest päevast alles veel kartuleid ning üheskoos valmib improviseerides maitsev eine.

9-10 märts, laupäev-pühapäev
Nädalavahetustel vabatahtlikud ei tööta ning sel ajal on võimalik võtta osa meie organisatsiooni poolt pakutavatest ekskursioonidest. Kes soovib võib veeta nädalavahetuse ka omal käel. Sel nädalavahetusel oleme välja pakkunud kaks päeva kestva South Coast ehk lõunaranniku ekskursiooni, milles osalevad lisaks meie camp´ile ka Art and renovation camp. Igast camp´ist saab ekskursioonil osaleda vaid üks team leader. Tegemist on tegelikult tööpäevadega, kuna team leader´id peavad valmistama vabatahtlikele süüa ja hoolitsema selle eest, et kõik õigel ajal bussis oleksid ehk siis kolm ühes - giid, reisisaatja ja kokk. Leppisime Juline´ga kokku, et seekord lähen ekskursioonile mina, kuna tema on sellel ekskursioonil juba käinud ning järgmisel nädalal läheb tema ühepäevasele Blue Lagooni ja Golden Circle ekskursioonile. Oleme mõlemad sellise jaotusega päri. Art and renovation camp´ist osaleb samuti üks team leader, Lisa. Oleme eelmisel päeval kokku ostnud suure toiduvaru, kuna reisi jooksul peame koos Lisaga korraldama neli söögikorda 17-inimesele (2 work campi, team leader´id ning 2 autojuhti). Hommikul enne minekut võtame garaažist toidupoolise, mille oleme pakkinud vastavalt toidukordadele erinevatessse kottidesse. Oh õudust, kui kogu kraami maha unustaksime :D Viskan nalja, et äkki meie aias luusiv must kass, keda ühel hommikul garaažis magamas nägin, on meie toidukraami nahka pannud.

Sõidame välja kahe minibussiga, jutideks on Magnus ning tema poeg. Esimeseks peatuseks on Harbour House, kust võtame peale minu camp´i. Vabatahtlikud pole veel valmis, nad on äsja hommikusöögi lõpetanud ning käsil on nõudepesu. Kuna tegemist on minu esimese ekskursiooniga, mida vean, siis ajakavas püsimiseks utsitan inimesi takka. Kordan üle, mida on ekskursioonil vaja ning vean kotid bussi, et rutem liikuma saaksime. Minu grupp on ühes ja teine work camp teises bussis. Palun kõigil turvavööd kinnitada ning sõit imelisse loodusesse võib alata. Minu vabatahtlikud heidavad nalja, et ma olen nagu stjuardess ning ootavad teisi juhiseid, mida lennukis enne õhkutõusu antakse. Tean enam-vähem, mida esimesel päeval vaatama lähme, kuid teise päeva vaatamisväärsused on ka minu jaoks esmakordsed. Usaldan Magnust, kuna tema teab marsruuti. Keeruliseks teeb olukorra vaid see, et Magnus ei räägi hästi inglise keelt ning tihti on raske tema jutust aru saada. Magnus on 64-aastane ning ta ei ole kunagi inglise keelt õppinud. Ta on töötanud meie organisatsioonis peaaegu kaks aastat ning keelt õppinud vaid töö käigus. Siiski saame kenasti räägitud ning teel õpetan Magnusele, mis on kosk inglise keeles.

Ilm on väga ilus ning muutub järjest päikselisemaks. Esimesteks peatusteks on imeilusad kosed - Seljalandsfoss ja Skógafoss. Pärast kehakinnitust sõidame edasi Black Beach´i vaatama. Teel vahetub maastik väga kiiresti ning ilm muutub üha tuulisemaks. Ühel hetkel on tee täis lumetuisku ning veidi edasi sõites on lumi kadunud. Islandil looduses on minu jaoks kõige üllatavam maastiku ja ilma kiire vahetumine. Tuul tõuseb üha rohkem. Teeme peatuse Dyrhólaey poolsaarel, et imetleda kaunist vaadet Black Beach´ile. Selleks sõidame mööda kurvilist teed 120 m üles. Avame bussiukse ning tuul tahab selle endaga kaasa võtta lüües ukse mõlki vastu küljepeeglit. Magnus ütleb selle peale islandlastele omase sõnapaari "no problem". Teeme peatusi kolmes erinevas kohas. Esimeses ei tihka ma fotoaparaati välja võtta, kuna see on liiga riskantne, mõni hetk on tuul nii tugev, et ma ei ole enam kindel, kas suudan jalgu maas hoida. Magnus istub autos ning naerab selle üle, kuidas me tuules liikuda püüame. Näen, kuidas auto tuule mõjul väriseb, sisse istudes tunnen seda juba ise. Peatused kujunevad väga lühikesteks, kuna tuul on jäiselt külm ning äärmiselt äkiline, Magnuse hinnangul umbes 40 m/s. Täna tunnen esimest korda tõeliselt seda, mida olen siin kogeda tahtnud - looduse võimu. Maanteel sõites näen, kuidas tuule mõjul püüab rool Magnuse käest ära lipsata. Black Beach´il teen väikse video jäädvustamaks tuules liikuvaid inimesi, et seda hiljem võrrelda eelmisel korral tehtud salvestisega. Must kiviklibu peksab vastu nägu ja silmi ning minu käed liiguvad vasakule ja paremale, suutmata hoida kaamerat otseasendis. Tagasi bussi jalutades tõuseb tuul veelgi ning ma ei saa täpselt aru, kuid tundub, et see on rahe, mis valusalt mööda mu pead lajatab.

Skógafoss

Minu fantastiline grupp

Ööbime väikses mägede vahel asuvas külas nimega Vik, kus on vaid 300 elanikku. Kahjuks on võimatu minna ümbruskonda uudistama, kuna tuul on liikumiseks hullumeelne. Kell on alles neli ning mitmed küsivad minult, mis täna veel plaanis on. Olen sunnitud grupile ütlema, et esimese ekskursioonipäeva programm on lõppenud. Selgitan olukorda ning veenan neid, et programm kujunes ilma tõttu lühikeseks, kuid see-eest said nad kogeda Islandile omast tugevat tuult, mida teistes maades on raske leida. Pärast väikest jutuajamist asume Lisaga valmistama õhtusööki 17-le inimesele, seekord spagetid ning hiiglaslik pannitäis kastet, milles kõiksugu head kraami, magustoiduks puuviljad maitsestamata jogurtiga. Pealtnäha hiiglaslik toidukogus kaob kiirelt, järele jääb vaid väike kogus spagette. Enne magamaheitmist mängime veel mõned seltskonnamängud ning naudime õdusat õhtut üksteise seltsis. Olen reisi esimese päeva lõpuks väga väsinud ning vajun voodisse heites kiirelt unne.

Alustame teist ekskursioonipäeva. Minu ja Lisa äratuskell heliseb 6.45. Sätime end valmis, et alustada päeva esimese ülesandega - toita ära 17 inimest. Lisa alustab pannkookide valmistamisega. Keedan kohvi, katan laua ning valmistan lõunaks värske salati. Pärast hommikusööki pesevad ja kuivatavad minu work campi poisid kogu seltskonna nõud, jooksen samal ajal köögi ja söögisaali vahet koristades lauad ning pakkides toiduained. Oleme taaskord ajast veidi enam kui pool tundi üle läinud. Kui toimetused on tehtud, istume bussi, et sõita vaatama liustikke. See on tänase päeva teema. Eelmisel päeval mässanud tuul on kadunud. Ilm on ilus ning muutub päeva jooksul järjest soojemaks. Teeme esimese peatuse Jökulsarlonis, kus imetleme liustikust eemaldunud jäätükkide välja. Näeme ujumas hüljest, kes vahetevahel pea veest välja pistab ja siis jälle kaob. Korea neiud suunduvad kilgetega hüljest vaatama, kui sellest kuulevad. Järgmiseks sõidame edasi mõned minutid ning teeme peatuse teisel pool randa, kus näeme ujumas juba mitmeid hülgeid.

Järgmine peatus on Svínafellsjökull, kus matkame tunnikese. Päike on muutunud väga eredaks. Selles paigas on imeline vaikus. Väga tasakesi olles võib isegi kuulda liustikujää pragunemist. Raske on seda sõnadega edasi anda, seda peab ise kogema. Island on imeilus ning lummab mind järjest rohkem ja rohkem. Imeilus päev looduses on lõppemas ning võtame suuna tagasi Reykjavikki. Kuulame teel Magnuse romantilist hispaania muusikat, mis sobib hästi selle reisiga hoolimata sellest, et see on nii vastandlik Islandi kargele loodusele ja ilmale. Kell näitab 20.59 kui oleme tagasi vabatahtlike ööbimispaigas Harbour House´s. Meie kõigi seas hüüdnime "Super Magnus" kandev autojuht täitis lubadust olla kell 21 tagasi Reykjavikis. Harbour Houses ootavad meid Juline ja Giacomo, kes on valmistanud meile pitsat.

Islandi ühesuunaline sild

Jökulsárlón - glacial lagoon

Eco-messengers

Svínafellsjökull

Kogu reisiseltskond

Lugu järgneb...