Täitsin oma veebruaris seatud eesmärgi võtta osa 24. juunil toimuvast Reykjavik Midnight Sun jooksust. See on juba 21. korda toimuv iga-aastane jooksvõistlus, mis toimub enne päikeseloojangut. Minu 5 km distants algas kell 21.50 ning päike loojus kell 00.03. "Päike loojus" tähendab Islandil seda, et sel kellaajal ei sära päike enam taevas, kuid 24 tundi ööpäevas on valge sellest hoolimata ja nii juba mai keskpaigast. Jah tõesti! Terve maikuu ärkasin öösiti paar korda üles tundega, et olen maganud terve igaviku ning käes on hommik. Siiski näitas kell neil hetkedel vaid veidi enam kui nelja tundi pärast südaööd. Kogen lõputut päevavalgust esimest korda oma elus ning nüüdseks olen sellega juba harjunud. Kuigi jah, tegelikult avastan üsna tihti enda üllatuseks, et õhtust on saanud juba öö ning aeg on minna voodisse und ootama. Veebruaris, kui saabusin Islandile oli väljas pime umbes kella 17 ajal ning mingil hetkel oli iga uus päev eelmisest u 10 minuti jagu pikem. Siinne pimedus pidavat kõige pimedamal ajal kestma peaaegu keskpäevani, nii umbes kella 11-ni.
Jooksuvõistlusele tuli minuga kaasa ka majanaaber maltalane Robert, kes teatas vaid mõned tunnid enne võistlust soovi osaleda. Roberti ettevalmistus võistluseks piirnes vaid ühe minuga kampa löödud trenniga. Kaks tundi enne võistlust tabasin Roberti köögis Saku Originaali (see on Islandil kõige odavam õlu ning kõik minu majakaaslased eeslistavad selle tõttu just seda õlut tarbida) joomas. Olin üllatunud ning küsisin, kas ta suudab pärast õllejoomist veel joosta. Robert teatas selle peale, et varsti hakkab ta veel õhtust sööma. Umbes pool tundi hiljem jõi ta juba teise õlle ning pidas plaani hakata kohvi keetma, et jooksmiseks ikka piisavalt energiat oleks.
Siis selgus, et tal ei ole piisavalt sularaha ning tormasime automaadist raha võtma. Aeg jooksis meiega juba võidu, kuna registreerimise lõpuni oli 20 minutit ning kumbki meist ei teadnud, kus üritus täpselt toimub. Teadsime umbkaudset asukohta ning seda, et sinna on umbes 20 minuti jagu jalutamist. Kuna kell oli juba palju, siis tegin ettepaneku hääletada ning mõne hetke pärast istusimegi juba autos. Pöidlaküüti olen Islandil ka varem kasutanud ning hääletasin juba kuuendat korda. Jah, Eestis ega mujal ei ole ma mitte kunagi tihanud hääletada, kuid Islandil on teine lugu. Inimesed on siin hääletajate vastu väga sõbralikud ning tavaliselt sõidutatakse sind lausa sobiva ukse ette. Jõudsime võistluspaika mõned minutid enne registreerimise lõppu ning tormasime pärast põgusat soojendust stardikoridori. Teadsime kodulehe info kaudu, et veidi suurema osalustasu maksmise korral on lõpetajal õigus saada medal, kuid kahjuks selgus registreerimisel, et jooksjate suure arvukuse tõttu ei ole medaleid enam võimalik saada.
Jooks oli minu jaoks veidi raske, kuna ilm oli külm (+9 kraadi) ning enesetunne ei olnud kiita. Siiski jäin jooksuga rahule, alistasin endale seatud ajalimiidi ning saavutasin 938 jooksja seas 218. koha, sõber Robert sai 74. koha. Pärast jooksu kripeldas vaid mõte, et medal jäi saamata. See mõte jäi segama ka Robertit ning enne koduteele asumist astusime läbi ühe laua juurest, kus silmasime medalite kuhja Robert võttis julguse kokku ning ütles enesekindlalt, et me jooksime, kuid ei saanud medalit. Leti taga seisev tädi vastas selle peale "Oi, aga kas te maksite medali saamise eest?". "Jah" vastas Robert ning näitasime ette oma rinnanumbrid ja selle peale anti meile kaks medalit. Mul oli veidi piinlik tunne, kuna tegelikult me ei maksnud. Aga siis ütlesin endale, et me ju tahtsime maksta, nemad lihtsalt ei võtnud meie raha vastu. Olime mõlemad õnnelikud, et saime endale mälestuseks kauni medali.
Kuna ilm oli jalutamiseks liiga jahe ning kurk jooksmisest kähe, siis võtsime taaskord plaani hääletamise. Peatasime parklast välja keerava auto, mis sõidutas meid üsna kodu lähedale. Kõik sujus kenasti ning otsustasime selle toreda õhtu õnnestunuks kuulutada. Nägemata jäi vaid midnight sun ehk keskööpäike. Järgmine võistlus Reykjavikis 24. augustil. Siis juba 10 km!
P.S Järgmisel õhtul nägin päikeseloojangut, mille sarnast ei ole ma kunagi varem näinud. Kõige võimsam ning värvikirevam vaatemäng, mille osaks olen saanud. Käes oli peaaegu südaöö, kui minu tuppa kostusid majanaabrite valjud kilked ning mööduvad jooksusammud. Tormasin hetkega oma toast välja ning avasin majaukse, et lasta sisse punased päiksekiired, mis kogu linna enda alla olid matnud. Haarasin oma fotoaparaadi ning järgnesin teistele mere äärde. Minu ja teiste emotsioonid olid sarnased nagu veebruaris esimest korda virmalisi nähes. Looduse ilu on mind kisendama ajanud üksnes Islandil. See saareke on kõige imelisem koht maailmas või on asi selles, et mina olen lihtsalt muutunud? Kindlasti mõlemat!
