Siinne eluolu

Olen tänaseks olnud Islandil üle kolme nädala. Selle aja jooksul olen end kenasti sisse seadnud, viinud end kurssi mind eesootava vabatahtliku tööga ning eluoluga siinses majas. Meie maja asub Reykjaviki kesklinnas, kõik vajalik on lähedal ning seetõttu ei ole tarvis ühistransporti kasutada. Olen nüüdseks suutnud kokku lugeda, kes meie majas elavad: 4 prantslast, 3 eestlast, 2 hollandlast ning 2 slovakki, kokku 11 inimest. Lisaks on meie organisatsioonis veel 5 vabatahtlikku, kes elavad mujal. Nagu eelnevalt kirjutasin, elab meiega ka tänavalt leitud kass, kelle nimi on Garfield. Siinne elu on tõeline kommuuni elu. Esimesel nädalal oli veidi harjumatu istuda õhtusöögilauas, kus kõik üksteisest üle karjuvad, kuid nüüdseks olen sellega kenasti harjunud. Tubades elab koos enamasti kaks vabatahtlikku, mõni elab ka üksi, kuid mõne aja pärast saabub siia veel uusi vabatahtlikke.

Minu esimene öö Reykjavikis oli väga meeldejääv ja tagantjärgi naljakas. Nimelt oli (ja on siiani) minu toa radiaator katki ja tuba väga külm. Panin jalga villased sokid, tõmbasin peale kaasavõetud magamiskoti ja heitsin magama. Und ei tulnud tükk aega, kuna tuba oli nii külm. Lõpuks tõmbasin magamiskoti lukud kinni ja pugesin sinna sisse. Ikka oli külm. Panin pähe ka mütsi ning suutsin kuidagiviisi magama jääda, kuigi öösel ärkasin mitmeid kordi üles. Hommikul küsisin kõigilt, kas nende toad on ka nii jahedad ja sain vastuseks, et kõigil on soojad toad, mõnel on isegi liiga palav tuba. Mõtlesin siis endamisi, et mul ikka “vedas”, elan seitse järgnevat kuud iglus ja käin aeg-ajal end köögis soojendamas. Õhtul, aga saabus töölaagrist minu toakaaslane, kes tutvustas mulle meie toa puhurit ja sellega lahenes probleem. Pärast seda on tuba olnud kogu aeg soe :)

Toidupoes me ise käima ei pea, selle eest hoolitseb meie majas prantslanna Marie. Meil on võimalus alati kirja panna, mida me sooviksime, et majja ostetakse, muidugi mõistliku hinnaga toiduaineid, mis mahuvad eelarvesse. Hommiku- ja lõunasöögi valmistamise eest hoolitseb igaüks ise ning õhtusöögi valmistamiseks teeme igal nädalal graafiku, kaks inimest valmistavad söögi ning kaks inimest pesevad nõud ja koristavad. Paljud oskavad siin väga hästi süüa teha ning valmistavad oma kodumaa populaareseid hõrgutisi, laud on alati lookas ning kõht saab kõvasti täis. Meil on ka eraldi kapike küpsiste jaoks, kuid soovin, et seda poleks mulle kunagi tutvustatud. Igal pühapäeval toimub ka nn “cleaning party (koristamise pidu)”, mille tarvis teeb Marie igal nädalal uue nimekirja, kus on kirjas kes mida koristama peab. Eile sulatasin üles meie külmkapi, mille sügvakülma osa oli meeletult jääd täis, kuna sügavkülma riiulil puudub uks. Meie maja muutub iga nädalaga puhtamaks, kenamaks ja õdusamaks.

Umbes 3-4 korda nädalas käin ujulas. Alguses käisime iga päev, kuna meie maja garaažis asuv duširuum oli kola täis. Nüüd, aga on vabatahtlikud selle kenasti korda teinud ning saame seda kasutada. Ma ei ole kunagi varem nii palju ujulas käinud, kui siin olles. Ujulas käimine on juba omaette rituaaliks saanud: mullivann, väheke ujumist ja saun. Alustasin ka jooksmisega ning mitmed majaelanikud on minuga kampa löönud. Ilm jooksmiseks on hea. Olen jätnud mainimata, et viimase nädala jooksul on siin läinud väga soojaks. Viimastel päevadel on olnud väljas + 7° C. Ilm on küll soe, kuid väga vihmane. Nädala lõpus pidavat jälle jahedamaks minema. Kohalikud räägivad, et tavaliselt ei ole veebruarikuus nii soe ning märtsis võib veel lund tulla. Vedasin kaasa palju talveriideid, millele nüüd enam rakendust ei leia. Eks näeb, milline ilm saab olema, praegu on mõnus varakevadine tunne.

Lisaks ujumisele olen käinud oma uute sõpradega kohvikutes ning vaadanud filme. Olen paaril korral käinud ka ühes Reykjaviki baaris jazziõhtul, mis toimub igal pühapäeval. Alguses oli võõras vestelda üksteisega kogu aeg inglise keeles, isegi väsitav, kuid harjun sellega üha rohkem. Paaril korral olen hakanud kogemata hollandi tüdrukuga eesti keeles rääkima ning slovaki tüdruk püüdis mulle kaks korda midagi oma keeles seletada enne, kui mõistis, et ma ei saa tema jutust midagi aru. Ka eestlastega rääkides märkasime kord, et ruumis ei olnud kedagi peale meie, kuid jätkasime automaatselt inglise keeles rääkimist. Siinsed kaaslased muutuvad mulle iga päevaga lähedasemaks. Nad ei ole enam välismaalased, kellega pean inglise keeles suhtlema, vaid nagu vanad sõbrad, kellega tahan paratamatult rääkida eesti keeles.

Tööga ei ole ma veel alustanud, kuna siiani on meil olnud mitu koolitust. Viimane koolitus oli eelmisel nädalal, kirjutan sellest järgmises postituses. Siiski osalesime vabatahtlikena 15-16. veebruaril Reykjavikis Sonar muusikafestivalil. Kontserdid toimusid Harpa kontserdimajas neljal laval. Üles astusid paljud kohalikud muusikuid ning ka artistid võõrsilt. Minu ülesandeks oli ühe lava taga panna valmis kohvilaud ja snäkid ning jagada artistidele talongi alusel õlut. Sellel laval esinesid ainult kohalikud artistid, kellest ma ei olnud kunagi varem kuulnud. Minu esimene vahetus festivalil algas õhtul veidi enne kontserdi algust. Leidsin üles õige koha ning küsisin kahelt mehelt, kes lava taga olid, mida ma tegema peaksin. Üks mees näitas mulle veidrat kuldset kostüümi ja ütles, et vabatahtlikud peavad selle selga panema ja ringi käima. Ütlesin talle, et see on kindlasti nali. Peaaegu oleksin uskuma jäänud, ta oli nii veenev. Hiljem kandis ta seda ise laval.

Harpa kontserdimaja

Minu tegelik töö algab aga alles märtsis. Meie organisatsioon korraldab keskkonna- ja kultuuriteemalisi work campe (töölaagreid), mis kestavad kaks nädalat. Selle aja jooksul töötavad lühiajalised vabatahtlikud vastavalt valitud projekti teemale rahvusvahelises seltskonnas, õpitakse läbi kultuuriõhtute tundma üksteise kultuure, praktiseeritakse keelt ning tehakse ekskursioone Islandi põnevate vaatamisväärsuste juurde. Minu ülesandeks on olla nende team leader ehk grupijuht. Grupijuht saadab enne work camp`i algust osalejatele vajaliku informatsiooni, võtab osalejad vastu ning viib läbi tutvumismänge, sisustab vabatahtlike vaba aega läbi erinevate mängude ja tegevuste. Saime kõik endale valida meelepärased laagrid, mida juhtida. Valisin laagreid nii Reykjavikis kui ka väljaspool linna, et Islandil rohkem ringi reisida.

EVS näeb ette, et igal vabatahtlikul on ka mentor. Meie EVS koordinaator Julia korraldas meile mentorite peo, kutsudes kohale mõned islandlased ning mõned Islandil elavad välismaalased, kes on nõus hakkama mentoriks. Õhtu eesmärk oli vestelda inimestega ning leida endale sobiv mentor. Minu mentoriks on sakslane Oliver, kes on elanud Islandil paar aastat. Mentorite peoks valmistasime ette väikse buffet laua. Kõik tegid midagi meelepärast või oma kodumaale omast. Meie tegime jälle kama, kuna see osutus Eskifjörduri koolitusel väga populaarseks. Kõik olid nii õnnelikud ja tänasid meid, kui ütlesime, et teeme jälle kama. Naljakas. Mõni hakkas kama vitsutama juba enne kui olime üritusega alustanud. Sõna "kama" on meie majas kõigile teada ning Eesti kui reisisiht saamas üha populaarsemaks. Järgmise postituseni!

P.S Praegu on väljas juba + 9 °C.

Meie maja