Vabatahtlikuna Islandil: Minu esimene work camp, 5-17. märts

Olen oma blogi jätnud unarusse, kuid see ei tähenda, et vahepeal ei ole midagi põnevat toimunud. Vastupidi. Siinsed päevad on olnud väga tegusad ja täis põnevaid elamusi. Raske on sõnadesse panna ja edasi anda seda, mida siin kogen. Seda kõike on nii palju. Kuskilt tuleb alustada. Püüan oma blogiga ree peale saada, kuid hetkel midagi ei luba. Märtsis alguses alustasin tööga, viies läbi oma esimese work camp`i. Work camp ehk vabatahtlike töölaager kestab tavaliselt 2 nädalat ning iga camp on erineval teemal. Minu ülesanne on olla nendes campides team leader ehk grupijuht. Tavaliselt on igas campis 2, vahel ka 3 juhti. Liidrid saadavad enne campi algust osalejatele e-maili, kus tutvustavad ennast ning täpsustavad üle, millal ja kus on kohtumine ning mida on tarvis kaasa võtta. Enne campi algust koostavad liidrid ka campi kahenädalase ajakava igaks päevaks. Campi juhtisin koos prantslanne Juline´ga, kellega meil oli väga hea klapp ja koostöö campi algusest lõpuni. Meie campi nimi oli "Eco messengers in Reykjavik", mis tähendab, et camp sisu on ökoloogia ning vabatahtlike töö tulemusel valmib esitlus, mis viiakse läbi erinevates koolides õpilastele, et suurendada noorte seas ökoloogiaalast teadlikkust. Järgnevalt siis sellest, mis kahe nädala jooksul juhtus:

5. märts, teisipäev

Kohtume osalejatega kell 14.00 White houses (meie organisatsiooni nii-öelda peamaja ja meie kodu). Olen ootusärev. Tean, millest me rääkima hakkame, kuid muretsen, et midagi ei ununeks. Peaaegu kõik osalejad on enne kokkulepitud aega kohal, paar inimest saabuvad pärast täistundi. Inimesed võtavad istet ning teevad üksteisega juttu. Mõned minutid hiljem alustame avasõnadega, tervitame osalejaid, tutvustame ennast ning palume igal osalejal öelda paar sõna ka enda kohta. Meie grupi moodustavad: Sun ja Soo Lõuna-Koreast, Satty Jaapanist, Giacomo Itaaliast, Austin Ameerika Ühendriikidest, Katerina Kreekast ning Daphne, kes on terve oma elu veetnud Saksamaal, kuid on tegelikult 100 % kreeklane. Osalejate vanus 19-25. Täna ma veel ei tea, et neist saavad mu uued vahvad sõbrad. Viime läbi mängu, mille eesmärk on õppida selgeks üksteise nimed. Nimed jäävad meelde kergemini, kui arvasin. Eelmisel õhtul püüdsin õppida aasialaste nimesid, kuid tulutult, mitte kuidagi ei jäänud nende nimed meelde. Tutvustame osalejatele järgneva kahe nädala ajakava ning tööd, mis neid ees ootab. Koostame üheskoos ka toiduvalmistamis- ning nõudepesutiimid. Hommikusöögi eest hoolitseb igaüks ise, lõunasöögi valmistavad kaks inimest, samuti kaks inimest õhtusöögi. Samamoodi on ka nõudepesemisega. Igapäevase poeskäimise eest hoolitsevad team leaderid.

Pärast tutvumist ja osalustasu maksmist anname grupile vaba aja, kuna mina ja Juline ning teise täna alanud work campi liidrid (Art and renovation work camp, mida juhivad Lisa ja Aicha) asume valmistama õhtusööki. Alati on tavaks teha esimesel päeval White house´s ühine õhtusöök, kui samal päeval alustavad kaks uut work campi. Enne, kui lähme poodi vajaliku toidukraami järele, juhatan vabatahtlikud ujulasse aega veetma. Mõni tahab vaid näha, kus ujula asub ning millises seisukorras see on. Üks noormees ütleb, et on kuulnud, et siinsed ujulad ei ole väga heas korras. Vaidlen talle vastu, sest kõik Islandi ujulad, kus olen käinud, on väga heas seisus. Noormehed otsustavad jääda ujulasse, neiud, aga tahavad samal ajal kasutada internetti. Mina, Juline, Aicha ja Lisa lähme toidukraami järele. Õhtul on tarvis ära toita 25 inimest: kaks work campi ning mõned uued EVS vabatahtlikud (märtsi esimestel päevadel saabunud itaallased ja poolakad, kes hakkavad team leaderiks nagu minagi) ning osalevad work campis 3-4 päeva, et tutvuda team leader´i tööga. Itaallased aitavad meid pasta bolognese valmistamisel ning Lisa teeb maitsva šokolaadikoogi. Nii suure koguse pasta keetmine võtab väga kaua aega. Vabatahtlikud istuvad juba söögilauas, kui me alles vett keedame:)

Pärast õhtusööki oleme plaaninud mängida tutvumismänge, kuid kahjuks on kõik osalejad väga väsinud ning otsustame õhtu lõppenuks kuulutada ning Juline, mina ja meie 7-liikmeline work camp jalutame ca 20 min kaugusel asuvasse ööbimispaika mis on nende koduks kaks nädalat. Tegemist on Worldwide Friends organisatsiooni kasutusse antud ühe Reykjaviki vanima majaga (umbes 120 a), kus on üsna spartalikud tingimused. Seda maja kutsume Harbour House´ks. Mõned osalejad on väga üllatunud näoga, kuid seda oli ka oodata. Ööbimine on naridel ning vabatahtlike käsutuses on tualetiga ühine duširuum, kus pikemad poisid võivad ettevaatamatusest pea ära lüüa. Viskan nalja öeldes Ameerika noormehele, et see siin on elu nagu armees, mille peale ta rahulolevalt muigab ning järeldan sellest, et tema jaoks on see üsna põnev paik ööbimiseks. Õhtu on üsna hiline ning asume Juline´ga tuldud teed tagasi White house poole, et puhata end välja järgmiseks tööpäevaks. Õhtu on jalutamiseks mõnus, hoolimata sellest, et tuul on veidi tõusnud.

6.märts, kolmapäev

Täna ootab meid ees esimene täispikk tööpäev koos campiga (veedame järgnevad kaks nädalat nendega). Iga tööpäev algab kell 10, mis tähendab, et lahkume Juline´ga majast umbes 9.30, kuna Harbour house´i jalutamine võtab aega. Umbes poole 9 ajal avan majaukse, et minna garaaži pesema (meie duširuum asub garaažis). Ma ei suuda uskuda oma silmi. See ei ole lihtsalt võimalik, väljas on suured lumehanged ning ülitugev tuisk. Seisatan hetkeks ja vaatan lund nagu laps kingipakki. Siiski taipan sulgeda uks, kuna lumi tungib tuppa. Eelmine õhtu oli ju nii ilus, umbes +3 kraad (ja tegelikult oli eelmine nädal veelgi soojem +7 kraadi). Nüüd koidab mulle see, mida Juline eile Islandi ilma kohta vabatahtlikele ütles. Islandi ilm võib hetkega muutuda! Näen, et tuul on garaaži ukse lahti löönud ning lumi on sisse tunginud. Lumehanged on vaat, et põlvini. Olen sunnitud kiirelt otsustama, kas sumpan läbi lume garaaži, mis arvatavasti on väga külm või sean sammud kohalikku ujulasse, mis asub väikse jalutuskäigu kaugusel. Valin viimase, hoolimata sellest, et ma ei ole kindel, mis kell ujula täna avatakse. Kuna aega on vähe, siis tõmban riided öösärgi peale. Torman veel köögist läbi ning näen Lisat, kellel samuti ees esimene täispikk tööpäev. Küsin, kas ta on teadlik, mis väljas toimub ning teen ettepaneku minna ujulasse. Lisa arvates on ujula avatud alates kell 6.30. Jääme sellele lootma. Teel ujulasse sumpame hangedes ning võitleme lumetuisuga, mis püüab meid pikali kiskuda. Uskmatu jõud on siinsel tuulel. Tunnen end kui Vilde romaanis "Külmale maale". Oleme ujulast tagasi õigel ajal ning vahepeal on Juline näinud meie bussijuht Magnust, kes lubab meid autoga Harbour house´i visata. Milline õnn! Tänase ilmaga kõnniksime sinna vähemalt tunnikese. Tuulest on saanud minu jaoks juba torm. Vaevalt, et islandlased seda nii nimetavad, see on lihtsalt üks tuuline päev. Nende jaoks on ehk veidi üllatav, et nõnda palju on lund, kuna Reykjavikis sajab lund harva. Esimesel nädalal osalevad meie tegemistes ka uued EVS vabatahtlikud Alice, Claudio, Maria ja Eneida. Teel Harbour House´i arutame Juline´ga tänase päevakava üle. Oleme sunnitud tegema muudatusi ning leidma alternatiivi pärastlõunaks planeeritud linnaekskursioonile. Sellise ilmaga ei saa mingisugusest ekskursioonist juttu olla. Õnneks hommikuks oleme ajakavasse planeerinud filmivaatamise, see sobib hästi tänase ilmaga. Linnaekskursiooni asemele leiab Juline kärmelt asenduse. Tal on plaan panna kinni ruum kesklinnas, kus saaksime läbi viia mänge. Meie organisatsioonile on see tasuta. Teeme kiire peatuse, et broneerida ruum. Jookseme lumetuisus mööda kesklinna. Raske on edasi liikuda, kuna tuul on tugevalt vastu. Samal ajal lõkerdame Juline´ga naerda. Kõige rohkem teeb nalja see, kuidas Juline oma lumelauatamise prillidega välja näeb. Ülinaljakas. Magnus, Alice, Claudio, Maria ja Eneida ootavad autos. Oleme elusalt tagasi ning jätkame sõitu. Mikrobussi rattad kisuvad paremale ja vasakule, raske on teel püsida, kuid Magnus on väga osav autojuht. Ahjaa tegemist on ülivana bussiga, kus on ainult kolm esiistet. Tagumine rahvas istub mingisuguse tööriista kola otsas. Kuulen tagant teiste kilkeid, mis reageerivad teeolude peale. Jään rahulikuks, kuna olen ka Eestis tuisuga liigelnud.

Harbour House jõudes anname vabatahtlikele kiire reportaaži ilma kohta. Seletame, et väljas on külm ning tuul on meeletu. Vabatahtlikud on kenasti lõpetanud hommikusöögi ning poisid pesevad nõusid. Seame valmis tehnika ning asume filmi vaatama. Vastavalt work campi teemale oleme valinud ka filmi. See on keskkonnateemaline film “Home”, mis toob vaatajani mõtlemapanevad faktid inimese mõjust loodusele. Pärast filmivaatamist palume kõigil avaldada nähtu kohta arvamust. Osalejad on veidi kidakeelsed ning arutelu läbiviimine osutub keeruliseks. Abistame neid suunavate küsimustega ning lõpuks paneme kirja filmi peamised sõnumid. Seejärel teeme pausi ning palume Daphnel ja Katerinal koostada nimekiri koostisainetest, mida nad lõunasöögi valmistamiseks vajavad. Juline, mina, Claudio ja Eneida lähme toidukraami järele. Õnneks on toidupood mõne minuti jalutuskäigu kaugusel, kuid sinna jõudmine osutub siiski katsumuseks. Tuul on endiselt ülitugev, võitleme, et mitte kukkuda. Itaallaste Claudio ja Eneida näost on näha, et neil on väga väga külm. Samal ajal on see nii naljakas ning ma ei suuda kuidagi naeru pidada. Tuule tõttu on väga vaevaline liikuda ning selleks, et kiiremini kohale jõuda hoiame üksteisel käest kinni. Fantastiline pilt, kui vaid saaks seda emotsiooni jääduvustada!

Daphne & Katerina nõu pidamas

Meie grupi teised liikmed

Pärast lõunasööki lähme kultuurikeskusesse, kuhu hommikul ruumi broneerisime. Oleme sinna kutsunud ka Art and renovation campi, kuid kehva ilma tõttu tuleb kohale vaid Aicha ja uued EVS-id, kes abistavad work campi. Väljas liikumine on vaevaline, kuna endiselt mässab tuul ning Giacomo küsib minult, kelle idee oli õue minna. Kohale jõudes Lepime Julinega kokku, et ma viin läbi mõned nimemängud ning grupidünaamika harjutused, mis näitlemistundidest meelde jäänud. Seejärel palun osalejatel jaotuda paaridesse ning annan neile aega üksteisega vestelda ning palun kõigil hiljem esitleda oma paarilist kolme lausega, millest kaks on tõesed ning üks väär. Kuulajad saavad võimaluse otsustada, milline väide on väär. See harjutus meeldib kõigile ning mõned faktid on nii naljakad, et oleme kõik koos kõhust kõverad. Saame üksteise kohta teada palju huvitavat. Tunnen, kuidas vabatahtlikud järjest avanevad ning tekkimas on mõnus grupivaim.

Pärast mänge lähme tagasi Harbour House´i, kus itaallase Giacomo juhtimisel valmib tänaseks õhtuks pasta carbonara. Söögilauas saame teada, et itaallased on võimelised pasta nimel sõdu korraldama. Ma ei tea, kas tegemist oli keelelise arusaamatusega või oli see tõesti nii, et kunagi elas keegi Carbonara ja peeti sõda pasta pärast. Usu või ära usu. Ainult itaallased on tõsised, teised ei suuda naeru pidada:) Ka vikipeedia ei oska seisukohta võtta. Pärast õhtusööki vaatame üheskoos filmi "Reykjavik 101". Olen seda juba korra näinud. Tegemist on filmiga, mis tehtud nagu nimigi ütleb Reykjavikis, kesklinna kurikuulsas 101 piirkonnas, kus ka minu elukoht asub. Vaatasin seda filmi koos oma majakaaslastega päev või paar pärast Islandile jõudmist. Nüüd teist korda vaadates kogen juba äratundmisrõõmu. Filmi vaatamisega liitub ka meie töömees Magnus, kes on tulnud akent parandama, kuna mõned vabatahtlikud kurtsid, et magada on jahe. Aeg on juba üsna hiline, kuid Magnus on nõus meiega filmi lõpuni vaatama ja meid tagasi koju sõidutama.

7. märts, neljapäev
Hommikul saame teada, et pärastlõunaks planeeritud jäätmekeskuse külastus jääb nendepoolsel põhjusel ära. See tähendab taaskord päevakava ümbermängimist. Alustame hommikut ajurünnakuga keskkonnaprobleemide teemal ning püüame välja selgitada, millise sõnumi tahab meie grupp kooliõpilastele viia. Paneme kirja palju mõtteid ning lepime kokku, et järgmisel päeval alustame kodikava kirjapanemisega. Täna on meil Korea lõunasöök. Sun ja Soo valmistavad kaks erinevat riisi ning veidi magusa maitsega hakkliha. Kõik kiidavad hakkliha, kuna selle maitse on väga eriline ning meeldivalt üllatav. Korealased reedavad maitsva roa saladuse, nad on kodust kaasa võtnud spetsiaalse kastme hakkliha jaoks, mida siin kahjuks ei müüda. Laual on ka värske salat, kuid Sun selgitab enne lauda istumist, et korealaste laual seda ei leidu, selle valmistas ta meile, kuna eurooplased armastavad seda sagedasti süüa. Magustoiduks limpsime karamellikomme, mis Soo on Koreast kaasa toonud.

Pärast lõunasööki viin läbi väikse islandi keele tunni. Põhilised ellujäämisväljendid meie vabatahtlikele ehk tervitamine, oma nime ütlemine ning numbrid 1-10. Enne kui alustame, ütlen kõigile, et nad minult palju ei ootaks ning küsimusi ei küsiks, kuna mul on olnud vaid 3 korda põhiliste väljendite õppimise tunde. See teeb kõigile nalja ning õhutab neid pommima mind küsimustega :) Pärast keeletundi viime Juline´ga oma grupi linna uudistama. Jalutame mööda Reykjaviki armsaid tänavaid järve äärde, külastame Islandi suurimat kirikut Hallgrímskirkjat ning joome kohvi ja naudime kooke Reykjaviki kõige hubasemas kohvikus Babalu. See kohvik meeldis mulle esimesest korrast ning armastan seal nädalavahetustel käia. Meie grupiliikmed kiidavad kõik sealseid kooke, mis viivad keele alla. Pärast toredat ajaveetmist jätame oma vabatahtlikud hõrgutisi nautima ning lähme Julinega tagasi Harbour House´i. Täna on Eesti ja Prantsusmaa kultuuriõhtu. Koos kaks nii erinevat kultuuri. Valmistan kapsa-hakkliha hautise, mis on minu peres tavaliseks toiduks ning Juline otsustab magustoiduks teha creppe. Alustan põhiroaga ning kõik sujub kenasti, kuni Juline alustab creppidega Olen varemgi proovinud tema imehäid creppe, kuid seekord raputab Juline pead, kuna ta ei ole taignaga rahul. Veidi endaga nõu pidanud, asub ta küpsetama. Millegipärast ei taha need kuidagi välja tulla. Pärast mitut ebaõnnestunud katset, soovitan tal panni välja vahetada. Ka teise panni kasutamine ei anna oodatud tulemusi. Täna lihtsalt ei tule crepid välja. Juline on täis prantslastele omast emotsionaalsust ning muutub üha tulisemaks. Heidan tema küpsetamise üle nalja ning proovin ka ise järgi milles asi on. Mõni crepp isegi õnnestub. Arvan, et ta on liiga kärsitu. Oleme kokkulepitud õhtusöögi ajast juba üle läinud. Juline on siiski rahulolematu ning otsustab, et uurib järgi täpse retsepti ning küpsetab mõnel teisel päeval uuesti. Seekord valmistas ta taigna mälu järgi. Kui vabatahtlikud lõpuks saabuvad ning meid keset suurt segadust köögis itsitamas näevad, küsib üks noormees, kas me oleme sõõgitegemise ajal napsu võtnud. Vastus on ei, lihtsalt täna ei ole creppide valmistamiseks hea päev. Niisiis on täna vaid Eesti õhtu.

Kapsa-hakkliha hautis saab üllatava heakskiidu. Taaskord olin arvanud, et eesti toit on teiste rahvaste jaoks liiga võõras. Kõik söövad hoolega ning küsivad, kuidas seda tehakse. Kas see on väga keerline? Pärast õhtusööki teen esitluse Eesti kohta. Üks noormees küsib, kas ma olen oma kultuuri üle uhke. Minu vastus on jaatav ning lisan, et kui ma ei oleks selle üle uhke, siis vaevalt ma praegu esitlust teeksin. Räägin sellest, kui vähe aega on eestlased olnud vabad ning kõik vangutavad pead. Raske on uskuda, et seda on olnud vaid kahe põlvkonna jagu. Näitan pilte Tallinnast, Eestimaa loodusest, talvest ning laulupeost. Eriskummalisena tundub fakt, et talvel on võimalik kasutada liiklemiseks jääteed ning jõuluks sööme verest tehtud vorste. Kuulajate näod venivad pikaks, kui viimast mainin. Lisan naljatades, et eestlased on tõesti üks veider rahvas :) Nõnda möödub õhtu tutvustades üht väikest tundmatut riiki, minu kodumaad.


Korea lõunsöök

linnaekskursioon

Satty (Jaapan) & Sun (Lõuna-Korea)

Daphne (Saksamaa) & Austin (USA)

Giacomo (Itaalia) & Soo (Lõuna-Korea)

Kapsa-hakkliha hautis

Eesti kultuuriõhtu

8. märts, reede

Tänase päeva eesmärk on panna paika koolides tehtava esitluse kondikava. Meie vabatahtlikud on hommikul veidi unised ning vähese motivatsiooniga. Oleme Juline´ga mures, kuna aega on vähe, esitlused toimuvad juba järgmisel neljapäeval. Raske on gruppi käivitada. Tunneme, et nad ootavad meilt ideid. Tegelikult peaksid ideed tulema neilt. Siiski otsustame üheskoos, et koolis tehtavate esitluste väljundiks on erinevad mängud, mis põhinevad keskkonnaalastel küsimustel. Utsitame oma vabatahtlikke takka ning tööpäeva lõpuks on juba mõned küsimused Interneti abiga kokku pandud.

Täna on Jaapani kultuuriõhtu ning Satty valmistab meie õhutusel sushit. Lähme Juline´i ja Satty´ga poodi vajalikke koostisaineid muretsema. Teel arutame selle üle, kas pood on lahti kella 18 või 18.30 ni. Sisetunne ütleb, et täna on see päev, kui pood pannakse kinni varem. Muudame liikumiskiirust. Eestlane, prantslane ja jaapanlane poodi jooksmas. Kohale jõudes peame kahjuks tõdema, et kauplus on juba suletud. Meil on eelmisest päevast alles veel kartuleid ning üheskoos valmib improviseerides maitsev eine.

9-10 märts, laupäev-pühapäev
Nädalavahetustel vabatahtlikud ei tööta ning sel ajal on võimalik võtta osa meie organisatsiooni poolt pakutavatest ekskursioonidest. Kes soovib võib veeta nädalavahetuse ka omal käel. Sel nädalavahetusel oleme välja pakkunud kaks päeva kestva South Coast ehk lõunaranniku ekskursiooni, milles osalevad lisaks meie camp´ile ka Art and renovation camp. Igast camp´ist saab ekskursioonil osaleda vaid üks team leader. Tegemist on tegelikult tööpäevadega, kuna team leader´id peavad valmistama vabatahtlikele süüa ja hoolitsema selle eest, et kõik õigel ajal bussis oleksid ehk siis kolm ühes - giid, reisisaatja ja kokk. Leppisime Juline´ga kokku, et seekord lähen ekskursioonile mina, kuna tema on sellel ekskursioonil juba käinud ning järgmisel nädalal läheb tema ühepäevasele Blue Lagooni ja Golden Circle ekskursioonile. Oleme mõlemad sellise jaotusega päri. Art and renovation camp´ist osaleb samuti üks team leader, Lisa. Oleme eelmisel päeval kokku ostnud suure toiduvaru, kuna reisi jooksul peame koos Lisaga korraldama neli söögikorda 17-inimesele (2 work campi, team leader´id ning 2 autojuhti). Hommikul enne minekut võtame garaažist toidupoolise, mille oleme pakkinud vastavalt toidukordadele erinevatessse kottidesse. Oh õudust, kui kogu kraami maha unustaksime :D Viskan nalja, et äkki meie aias luusiv must kass, keda ühel hommikul garaažis magamas nägin, on meie toidukraami nahka pannud.

Sõidame välja kahe minibussiga, jutideks on Magnus ning tema poeg. Esimeseks peatuseks on Harbour House, kust võtame peale minu camp´i. Vabatahtlikud pole veel valmis, nad on äsja hommikusöögi lõpetanud ning käsil on nõudepesu. Kuna tegemist on minu esimese ekskursiooniga, mida vean, siis ajakavas püsimiseks utsitan inimesi takka. Kordan üle, mida on ekskursioonil vaja ning vean kotid bussi, et rutem liikuma saaksime. Minu grupp on ühes ja teine work camp teises bussis. Palun kõigil turvavööd kinnitada ning sõit imelisse loodusesse võib alata. Minu vabatahtlikud heidavad nalja, et ma olen nagu stjuardess ning ootavad teisi juhiseid, mida lennukis enne õhkutõusu antakse. Tean enam-vähem, mida esimesel päeval vaatama lähme, kuid teise päeva vaatamisväärsused on ka minu jaoks esmakordsed. Usaldan Magnust, kuna tema teab marsruuti. Keeruliseks teeb olukorra vaid see, et Magnus ei räägi hästi inglise keelt ning tihti on raske tema jutust aru saada. Magnus on 64-aastane ning ta ei ole kunagi inglise keelt õppinud. Ta on töötanud meie organisatsioonis peaaegu kaks aastat ning keelt õppinud vaid töö käigus. Siiski saame kenasti räägitud ning teel õpetan Magnusele, mis on kosk inglise keeles.

Ilm on väga ilus ning muutub järjest päikselisemaks. Esimesteks peatusteks on imeilusad kosed - Seljalandsfoss ja Skógafoss. Pärast kehakinnitust sõidame edasi Black Beach´i vaatama. Teel vahetub maastik väga kiiresti ning ilm muutub üha tuulisemaks. Ühel hetkel on tee täis lumetuisku ning veidi edasi sõites on lumi kadunud. Islandil looduses on minu jaoks kõige üllatavam maastiku ja ilma kiire vahetumine. Tuul tõuseb üha rohkem. Teeme peatuse Dyrhólaey poolsaarel, et imetleda kaunist vaadet Black Beach´ile. Selleks sõidame mööda kurvilist teed 120 m üles. Avame bussiukse ning tuul tahab selle endaga kaasa võtta lüües ukse mõlki vastu küljepeeglit. Magnus ütleb selle peale islandlastele omase sõnapaari "no problem". Teeme peatusi kolmes erinevas kohas. Esimeses ei tihka ma fotoaparaati välja võtta, kuna see on liiga riskantne, mõni hetk on tuul nii tugev, et ma ei ole enam kindel, kas suudan jalgu maas hoida. Magnus istub autos ning naerab selle üle, kuidas me tuules liikuda püüame. Näen, kuidas auto tuule mõjul väriseb, sisse istudes tunnen seda juba ise. Peatused kujunevad väga lühikesteks, kuna tuul on jäiselt külm ning äärmiselt äkiline, Magnuse hinnangul umbes 40 m/s. Täna tunnen esimest korda tõeliselt seda, mida olen siin kogeda tahtnud - looduse võimu. Maanteel sõites näen, kuidas tuule mõjul püüab rool Magnuse käest ära lipsata. Black Beach´il teen väikse video jäädvustamaks tuules liikuvaid inimesi, et seda hiljem võrrelda eelmisel korral tehtud salvestisega. Must kiviklibu peksab vastu nägu ja silmi ning minu käed liiguvad vasakule ja paremale, suutmata hoida kaamerat otseasendis. Tagasi bussi jalutades tõuseb tuul veelgi ning ma ei saa täpselt aru, kuid tundub, et see on rahe, mis valusalt mööda mu pead lajatab.

Skógafoss

Minu fantastiline grupp

Ööbime väikses mägede vahel asuvas külas nimega Vik, kus on vaid 300 elanikku. Kahjuks on võimatu minna ümbruskonda uudistama, kuna tuul on liikumiseks hullumeelne. Kell on alles neli ning mitmed küsivad minult, mis täna veel plaanis on. Olen sunnitud grupile ütlema, et esimese ekskursioonipäeva programm on lõppenud. Selgitan olukorda ning veenan neid, et programm kujunes ilma tõttu lühikeseks, kuid see-eest said nad kogeda Islandile omast tugevat tuult, mida teistes maades on raske leida. Pärast väikest jutuajamist asume Lisaga valmistama õhtusööki 17-le inimesele, seekord spagetid ning hiiglaslik pannitäis kastet, milles kõiksugu head kraami, magustoiduks puuviljad maitsestamata jogurtiga. Pealtnäha hiiglaslik toidukogus kaob kiirelt, järele jääb vaid väike kogus spagette. Enne magamaheitmist mängime veel mõned seltskonnamängud ning naudime õdusat õhtut üksteise seltsis. Olen reisi esimese päeva lõpuks väga väsinud ning vajun voodisse heites kiirelt unne.

Alustame teist ekskursioonipäeva. Minu ja Lisa äratuskell heliseb 6.45. Sätime end valmis, et alustada päeva esimese ülesandega - toita ära 17 inimest. Lisa alustab pannkookide valmistamisega. Keedan kohvi, katan laua ning valmistan lõunaks värske salati. Pärast hommikusööki pesevad ja kuivatavad minu work campi poisid kogu seltskonna nõud, jooksen samal ajal köögi ja söögisaali vahet koristades lauad ning pakkides toiduained. Oleme taaskord ajast veidi enam kui pool tundi üle läinud. Kui toimetused on tehtud, istume bussi, et sõita vaatama liustikke. See on tänase päeva teema. Eelmisel päeval mässanud tuul on kadunud. Ilm on ilus ning muutub päeva jooksul järjest soojemaks. Teeme esimese peatuse Jökulsarlonis, kus imetleme liustikust eemaldunud jäätükkide välja. Näeme ujumas hüljest, kes vahetevahel pea veest välja pistab ja siis jälle kaob. Korea neiud suunduvad kilgetega hüljest vaatama, kui sellest kuulevad. Järgmiseks sõidame edasi mõned minutid ning teeme peatuse teisel pool randa, kus näeme ujumas juba mitmeid hülgeid.

Järgmine peatus on Svínafellsjökull, kus matkame tunnikese. Päike on muutunud väga eredaks. Selles paigas on imeline vaikus. Väga tasakesi olles võib isegi kuulda liustikujää pragunemist. Raske on seda sõnadega edasi anda, seda peab ise kogema. Island on imeilus ning lummab mind järjest rohkem ja rohkem. Imeilus päev looduses on lõppemas ning võtame suuna tagasi Reykjavikki. Kuulame teel Magnuse romantilist hispaania muusikat, mis sobib hästi selle reisiga hoolimata sellest, et see on nii vastandlik Islandi kargele loodusele ja ilmale. Kell näitab 20.59 kui oleme tagasi vabatahtlike ööbimispaigas Harbour House´s. Meie kõigi seas hüüdnime "Super Magnus" kandev autojuht täitis lubadust olla kell 21 tagasi Reykjavikis. Harbour Houses ootavad meid Juline ja Giacomo, kes on valmistanud meile pitsat.